Siinne raamat koondab Oti luule paremikku tema kolmest täiskasvanuile määratud luulekogust ning mõningaid "vahevorme", mis paslikud nii väikestele kui suurtele. Lasteluule mahukam valik on alles tulemas. Hea ülevaate Ott Arderi elust, isikust ja luulest annab Leelo Tungla järelsõna.

Riigiisa Jaan Poska tütrepojapoeg Ott Arder ühendas endas hea kultuurilootundmise ja boheemlikult lõdva eluviisi. Tema luule ühendab endas arbujaliku eluhoiaku Jüri Üdi mängulisuse ja Johnny B. ulja rämedusega. Oti poolt sigines veel eleegilist kaduvikutunnet koos kiindumusega kalambuuridesse. Vahel on tema eluvaatluses laulusõnalikku ülelibisemistki. Aga huumorit alati: "Liugleb aeg kui vana lehm, kes libedal on jääl" (lk 16). Noorepõlveluules on üksjagu armuromantikat, lõpu poole on karmi elutõde: "Elukommete kollane lind / nakitseb maksa kallal" (lk 263).

Ott Arderi ainevald on õige lai, alates parafraasidest sõprade tekstidele, pühendusluuletustest ning lõpetades humoorika ühiskonnakriitikaga ("sotsiaalpornoga"): "Salaviin ja salanaised - maksuvabaduse paised / meie netil, / neitsinahksel / iseseisval / isamaal!" (lk 267). Ja siis tuli aeg, kus Ott pidi kirjutama sõpradele (Viiding, Hermaküla, Alender) ning isalegi tekste "nekroloogi asemel", ikka lahkumise igavesust elu argisusega tempides: "Ma "Luubist" loen / mis matus / tänapäeval maksab. Mees naaberõuel klopib / vaipa nagu jaksab. // Just Sinu köietrikist / raadio teada andis" (Evald Hermakülale, 273).

Arderi luule ei omanud kunagi Alveri ega Viidingu "Elulootuse" eetilist absoluuti ega kaalu. Elu mööduvuse-käestlibisemise tunnet väljendab ta juhuluuleliku kergusega. Olemise üürikest iseloomu peegeldab fragmentaarne värss. Mitte suur, aga inimlikku mastaapi luule, head ja keskmised tekstid, pildid ja pudemed.