Ott Heinapuu "'Inglile"'

Kirjastus Võluri Tagasitulek, 2009.

Eestlaste soome-ugri juured on ehk eestluse vägevaim võimalus üldse, ükskõik milles: sama hästi poliitikas kui luules. Ott Heinapuu voolav, kokkukõlav ja romantiline debüütluulekogu liigub soome-ugri muinasjutulistel lausumisradadel, kaunikõlaliselt ja targu. Osalt sidumata suuresõnalisusest hoolimata suudab Heinapuu oma luuletustesse mitu kirja, omavahel mängivat tasandit kududa; ta kirjutab säästlikult, enamik kujundeist, ka suurustlevaist, saab katte. Kuigi on ka hajuvat, püüdmatut. Ja edasi on juba maitseküsimus, kas selline luule meeldib või ei.

Luuletaja avab oma kirjutamist viimase luuletusega: muinasjutu kadunud lõpust / leian sule / mis pudenend sinna / punase linnu patsist. Tema eesmärk ei paista olevat õnnestunud pausi või katkestuse otsimine, vaid pigem tõstva voolu leidmine, oma muinasjutulikkuses mitte nagu laps, vaid nagu romantiline täiskasvanu. Ilus on tema kujundites just soome-ugri mütoloogilisest maailmast laenatu.

Heinapuu debüüt väldib paljude vigu: hüplevat taset ja liigset mahtu. Selles on piisavalt õhku.