Neid ühendavad omavahel sulelised – linnud ja inglid. Ornitofiilia tundemärgid avaldusid juba Matsini eelmises romaanis „Must päike“ (2017), milles lauluisa Kreutzwaldile kuulunud halbade kommetega toonekurg ringi kakerdas, pummeldas ja üldist segadust tekitas. Nüüd on terve romaan ainult sulelistele pühendatud. Avalause väärib tunnustust: „Üks ingel lendas üle õhtuse Budapesti.“ Alateadvuses käivitub laste liisusalm „Üks väike valge tuvi lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud.“ Nii see lugu algabki – raskemeelne ingel Baru püüab üle maailma kokku koguda Londoni Towerist plehku pannud ronkasid, kelle lahkumine kindlusest legendi järgi suurt õnnetust ennustab. Luku võti katki murtud ja suur õnnetus saabumas. Matsin on meister kirjeldama Ida-Euroopa suurlinnasid – selles raamatus Budapesti ja Prahat, kus toimub suur osa tegevusest. Majesteetlik minevik, tuledesära, vanad lossid, veidrikud, alkeemia, must maagia, salateadused, vihjed – kõik moodustab elegantse, hämara, kadunud aegade kullatolmuga puuderdatud terviku. Lääne-Euroopa suurlinnad London ja Brüssel on aga manduvad, võõraste rasside pealetungi all ägavad suurlinnad, kus hoopis teiselt mandrilt saabunud inimesed on haaranud jämeda otsa enda kätte. Seiklused „kongorahva“ linnaosas Brüsseli Matongis moodustavad terviklikult iseseisva osa ja on nauditavalt vaimukad. Usibepu-nimeline tegelane ajab asju oma rahva esindajatega, kuulatakse Papa Wemba muusikat. Tantsitakse ja uhkustatakse edevate brändirõivastega, nagu kombeks Société des Ambianceurs et des Personnes Elégantes’ide ehk SAPEde või Aafrika dändide esindajatele. Dändide kuningas „viskas kalli pintsaku maha ja tallus selle peal, näidates oma võimu ja üleolekut. Rahvas röökis imetlusest.“ Tänavatel „põlesid suured raudtünnid, mida köeti puudega alt august ja mille peal küpsesid plekilatakatel tuhanded kanad“. Dändid „patseerisid rahva ees edasi-tagasi, tõmbasid pintsakurevääre lahti, et näidata kalleid kaubamärke ja lõid plaksuga vastu justviksitud kingi.“
Matsini uus romaan on kergesti loetav, tempokas ja fantaasiaküllane. Tõsi, n-ö pealisülesannet ehk seda ideed, mis peaks pärast raamatu läbilugemist kõlama jääma, vähemalt minul ei tekkinud. Tööriistakast on Matsinil hästi sisse töötatud, kuid sellist jõulist tervikut nagu „Gogoli disko“ (2015) või „Sinine kaardivägi“ (2013) seekord ei sündinud. Aga pole hullu, pole hullu, nagu ütles psühhiaater, kui märkas, et hullud olid palatist põgenenud. Küll Matsin järgmises raamatus lugejaid jälle üllatab.
