Milline lugu
…on parim hommikune ärataja?

Tangoterje “New Morning”. See on selline toredalt soe paroodia Kitty Winteri samanimelisest loost. Aga tegelikult ma kuulan hommikuti muusikat üsna harva ja tavaline ärataja on tramm.

…on parim, mille sa just oled avastanud?
Viimase paari kuu jooksul olen avastanud Mountain Mocha Kilimanjaro loo “Don’t Touch, Just Watch Me” — täiesti toores jaapani funk. Aga veel üks lugu, mis on jäänud kummitama, on Cid Rimi “Manage Expectations”.

…meenutab sulle sinu esimest kontserdil käiku?
Victor Daviese “Sound of the Samba”. Väga elavalt on meeles, kuidas ma vist 14aastaselt väljaveninud koleda Virgin Recordsi särgiga Sakala keskuses tema kontserdil käisin. Lõpuks kutsus ta istuvaid kuulajaid endaga lavale tantsima.

…on parim siis, kui oled vihane?
Siis ei ole küll vastast sealiha praadimise helile.

…mis toob pisara palgele?
Minu isa Ants Laigi versioon Henry Mancini “Days of Wine and Rosesist” rebib sisemuses midagi täiesti lahti. See on mängitud täiesti meisterlikult ja lõpuosa tekitab talumatu melanhoolia.

…muutis sinu arusaamu muusikast?
John McLaughlini “Abbaji”. Esimene McLaughlini lugu, mida ma kuulnud olen. Iga noot kannab informatsiooni, omab kaalu, ei ole ühtegi tühja mõttetut nooti ega ähmast tilulilu, pinget on tunda igas hetkes, seda võib noaga lõigata.

…on parim, mida kõik võiksid kuulata?
Shakti “Shringar”. Taas kord üks esitajatest John McLaughlin, aga helilooja seekord Shivkumar Sharma. See lugu võiks minna ka eelmise küsimuse vastuseks. “Shringari” kuulates tundub, nagu vaataks evolutsiooni, näeks elukaid ookeanist välja roomamas ja ürgmetsade kasvamist kiirvaates. Nad mängivad täiesti uskumatult süngelt ja tajuvad üksteist nagu loeks raamatut. Jube!

…on parim, mis kellelegi teisele ei meeldi?
Heinrichi “Ich Habe Keine Mutter”.

Millist lugu sa vihkad?
Fixi “Tsirkust”.