Pärimusmuusika aastalaat
Iga-aastases juulikuises Viljandi etnopeos on huviliste jaoks juba nii palju kindlat, harjumuspärast ja tugepakkuvat, et väikesed muutused mõjuvad pigem värvivarjunditena tuttaval lõuendil. Polnud ka seekordse festivali lõõtsaliste-kesksus nii kõikevaldav, et muud pillid silmanähtavalt varju oleksid jäänud.
Teema ise oli põnev: lõõtsad on vaat et niisama vaheldusrikkad kui tunamullused torud ja viled või möödunudaastased poognad ning mis peaasi, kõige otsesemas mõttes hingavad instrumendid. Sel aastal hakkasid nad silma ka koosseisudes, kus muidu on esiplaanil muud pillid - kas või staadionibändi mõõtu austajaskonnaga Vägilastel Kirsimäel. Samas paigas laupäeva pärastlõunal esinenud Shetlandi bänd Filska rikastas tuttavlikku keldi kõlapilti esiplaanil kõlavate omanäoliste viiulitega ning oleks sel moel suurepäraselt ka mullusele poognapeole sobinud.
Miskipärast näib, et kõige rohkem helisid kuuldavale toovad bändid meelitavad kohale ka enim kuulajaid: rahvarohkeimal laupäevaööl said sellega hakkama särtsuvalt teatraalne kletzmerbänd Tummel ööklubitelgis ja balkani power'ist pakatav bulgaarlaste trio Jevgeni Genev & Balkan Folk Acoustics Kaevumäel, kelle virtuoosses lõõtsaludinas ja sünkoopides oli noote nagu herneid Globuse konservipurgis.
Rahvarohkes, aga ometi intiimses kultrahoovis mõjusid Marimaalt pärit Mursavõši karmoškalood ja suurepärases eesti keeles teadustamine ühtviisi liigutavalt. Sealsamas astus laupäeva hilisööl üles ka üks selle festivali üllatajaid, üheksaliikmeliseks paisunud Diskreetse Mango Trio, kelle rock'n'regi kõlas tänavu nii kvaliteetselt, et selle ala suured, Vägilased ja Oort, juba kuklassehingamist võiksid tunda.
Viljandi Folgi õllepralleks muutumist on kardetud ja manatud, kuid sellise mulje võib ta jätta ehk vaid kümnekonna aasta tagant vaadates. Põõsaalused ja teeveered olid ka sel aastal täis pigem lauljaid ja pillimängijaid kui viisi ja rütmita räuskajaid. Ainus, mis aasta-aastalt selgelt väikelinna taluvuspiirile paistab lähenevat, on huviliste hulk. Karta võib, et rohkem kui sel aastal inimesi lossimägedele ja toidutänavale patseerima lihtsalt ei mahu.
Eripärane folgivaim avaldab end aga endiselt kõikjal, nii oodatult kui ootamatult. Kas kuskil mujal Eestis leiduks puupüsti täis kõrtsi, mille kell kolm öösel hiirvaikseks saaks summutada, et kuulata lüürilist iiri laulu, nagu juhtus laupäeva öösel Tegelaste toas? Vaevalt küll.
