Paroodiafilmitööstuse hambad on nüriks kulunud
“Ütle piloodile, et peame maanduma nii pea kui võimalik. See naine on vaja viia haiglasse!”
“Haiglasse? Mis see veel on?”
“See on üks suur hoone, kus sees on patsiendid, aga see pole praegu oluline.”
Just niisuguse surematu dialoogiga on “Airplane” (1981) kinnistanud end filmi- ja komöödialukku. Nutikas trio, kuhu kuulusid Jerry Zucker, Jim Abrahams ja David Zucker, viskas nalja “lennukatastroofi” žanris vändatud filmide üle, mis tol ajal olid muutunud ütlemata populaarseks. “Airplane” oli peaaegu originaalitruu remake vähetuntud B-filmist “Zero Hour”, aga paroodia iva seisnes selles, et kentsakat lugu mängisid nüüd näitlejad rõhutatult tõsimeelselt, ignoreerides täielikult jaburaid olukordi, mis nende ümber kuju võtsid. Visuaalsetest naljadest tiine, ebatavaliselt nutikate kildudega film figureerib kolmkümmend aastat hiljem ikka veel “kõigi aegade parimate” edetabelites, sest tabas hästi publiku anarhistlikku närvi.
Järjefilmist – üllatus-üllatus, pealkirjaga “Airplane II. The Sequel” – polnud pääsu, võitlusvälja laiendati ka spioonifilmide paroodiaga “Top Secret” Val Kilmeriga peaosas.
Mitte just eriti tuntud telesarja “Police Squad” paroodiaga “Palja relvaga” (Naked Gun) aga võideti jackpot. Hiljaaegu manalateele läinud Leslie Nielsenist (kes oli “Airplane I” rolli võtnud vastu hirmust, et ta muidu jääbki mängima sirgeid vanamehi) sai pilafilmide tõeline ikoon just tänu “Palja relvaga” triloogias kandva karakteri, kohtlasevõitu detektiivi Frank Drebini (pildil) surmtõsiselt mängitud rollile.
Kaks populaarset järge hiljem hakkas paroodiafilmide vaimustus tasapisi raugema. Nielsen tegi kaasa veel filmides “Dracula: Dead and Loving It” (lavastaja Mel Brooks) ja “Spy Hard”, kuid need leidsid kinolevis nadi vastuvõtu ning suunati kibekiiresti vidoekandjale.
Juba “Spy Hardi” kirjutajate meeskonnast leiame Jason Friedbergi ja Aaron Seltzeri, kelle käsi oli mängus ka “Õudse filmi” (Scary Movie) sünni juures, mis nägi ilmavalgust 2000. aastal. Pilkeobjektiks seekord siis Wes Craveni õuduspõnevik pealkirjaga “Karje” (Scream). “Õudset filmi” saatis tubli kommertsedu, sellele vändati neli järge, mis võtsid mõnitamise juba palju laiema lõuaga ette. Huumor, olgem ausad, oli nendel meestel Zuckeri-Abrahamsi-Zuckeri kolmikust tunduvalt erinev. Rohkem filmispetsiifiline, ohtralt noorte hulgas parasjagu populaarsetest kinohittidest tsiteeriv, mitte enam nii otseütlev, ja võõrituse asemel hoopis enam vastikustundele rõhuv. Mõne jaoks oli “Õudse filmi” huumor ikka LIIGA napakas ja LIIGA jäme, et neid filmikesi üldse klassikaliste paroodiafilmidega üldse võrreldagi. Aga publikut jätkus ja paroodia sai Hollywoodis taas populaarseks žanriks.
See ei jäänud Friedbergil ja Seltzeril kahe silma vahele ning härrad otsustasid päris oma filme lavastama asuda. Esimeseks pääsukeseks sai “Kohtingufilm”. Jämekoomika spetsid pilkasid peagi kõike, mis parasjagu popkultuuris populaarsustabelites skooris – telesaadetega, nagu “Ameerika Iidol”, alustades ja arvutimängudega, nagu “Grand Theft Auto”, lõpetades. Ning juhusliku ja teismelisest publikust pisut vanema vaataja jaoks võisid huumori alltekstid täiesti vabalt ka kaduma minna.
Tõepoolest – vastukajad neile filmidele pole olnud leebed. “Katastroofifilm” (Disaster Movie) hoiab hetkel 25. kohta Internet Movie Database’i kõigi aegade kõige halvemate filmide tipp-sajas. Üks karvustaja kogus kokku kõik veebis kättesaadavad arvustused ning arvutas välja, et tervelt 98,7 protsenti neist olid negatiivsed. Teine online-karvustaja võttis selle jama iseloomustamiseks kasutusele täiesti uue ja napi hinnangu: “Fuck You”. Vaatamata peaaegu et ühehäälsele kriitikakoorile teenivad need totrad paroodiad ikkagi võrdlemisi hästi. Teismelised tormavad kinno ja ummistavad DVD-riiulite esiseid, et veeta paar tundi äärmiselt vähenõudliku meelelahutuse seltsis, ja arvaku teised mida tahavad.
Friedbergi ja Seltzeri viimane väljalase, hiljuti Eesti kinodeski linastunud “Vampiirid imevad”, oli “Videviku saaga” frantsiisi paroodia ning seegi oli kindla peale minek. Kriitikud rääkigu mida tahes, seni kuni inimesed piletiga hääletavad, jätkavad moodsad paroodiameistrid järelnoppimist ja uute territooriumide avastamist.
Laurence Boyce on briti filmiajakirjanik, kes elab Tallinnas.
