24.10.2008, 00:00
“Patsid pois või muidu on potkut”
Areen avaldab kaks katkendit Mihkel Raua mälestusteraamatust “Musta pori näkku”.
1988. aastal olin ma Tartu levimuusikapäevade
akrediteeritud esineja juba teist korda. Kaks aastat varem mängis
festivali ametlikus programmis Metallist, mille värske laulja Tajo
Kadajas suutis kastreeritud kassi kombel väga kõrgeid noote tabada
ning sobis seetõttu suhteliselt kõrgest east hoolimata noorte
vihaste meeste rock-bändi vokalistiks. Levimuusikapäevade korraldajad
olid heavy-orkestrite kontserdid EPA saali suunanud ning
“päris” ansamblid said segamatult Vanemuises oma
fusion’it pusides masturbeerida.
Õhtul ei lastud
Metallisti festivali lõpubanketile sisse, sest restoranis Kaunas toimuv
pidu oli mõeldud ainult Vanemuises mänginud ansamblitele.
Õnneks töötas Tartu populaarseima söögikoha
majamuusikuna Grapsi bändi varutrummar Dimitri Kostin, kes meid kümne
rubla eest näo kohta tagaukse kaudu sisse lasi. Bankett oli juba
lõppemas ning peale tusase näoga ringivaaruva Riho Sibula me
ühtki pärismuusikut ei näinud. Niisiis oli meid tüssatud.
Koristamata laua taga tekkinud olukorda analüüsides jõudis
ansambli Metallist meeskond ühisele otsusele, et Dimitri Kostin on munn.
Paradoksaalsel kombel võttis trummar aastaid hiljem Jüri Homenja
bändis mängides endale esinejanimeks Dick, mis inglise keeles just
nimelt seda tähendabki.
Sel aastal oli olukord hoopis
teistsugune. Esiteks, ma olin siin nüüd Singer Vingeri
austusväärse koosseisu täieõigusliku liikmena ning
kõikide kuradi bankettide uksed langesid mind nähes ise hingedelt.
Teiseks oli aeg ja muidugi ka levimuusikapäevad tundmatuseni muutunud. Kui
varem pääses riigi mainekaima popmuusikakontserdi pealtvaatajaks
ainult see, kes ELKNÜ türapeade varbaid kõige usinamalt aasta
jooksul limpsinud oli, siis nüüd avati eksklusiivse klubi
väravad ka lihtsale inimesele tänavalt. Levimuusikapäevad olid
Vanemuise akadeemiliste seinte vahelt Tähtvere laululavale kolinud ja see
mahutas pealtvaatajaid rohkem kui mõnisada odavates ülikondades
komsomolitegelast ja nende polkovniku leskede olemisega prouat.
Sinku Vinku oli esimese päeva ehk reede peaesineja ning umbes
keskpäevaks jõudis buss Eesti kõige kõvemate meestega
Tähtverre. Päike praadis platsi, kuidas jaksas, ja elu käis
peagi algavaks kontserdiks valmistuval laululaval täie hooga.
“Patsid pois või muidu on potkut,” lõugas
levimuusikapäevade üks peakorraldajaid Rein Lang Kolumbus Krisi
lauljale Urmas Varele, kes pikad juuksed hobusesabaks oli kokku sidunud. Lang
oli lapsepõlves Soomes elanud ning sealset keelt segas Molekuliks
kutsutav sell eesti keelega igal võimalusel. Mida oli talle keeruline
ette heita, sest paljud asjad – kaasa arvatud patsi punutud juuste
sobimatus vabariigi suurimal muusikafestivalil – on soome keeles palju
tabavamalt seletatavad.
Lang oli pealtnäha samasugune karjerist
ja komsomol nagu kõik ülejäänud varases keskeas eesti
mehed, kel oli raha endale viigipüksid osta. Kuid kõik, kes temaga
lähemalt kokku olid puutunud, kiitsid Reinu ausust ja printsipiaalsust.
Polnud vähimatki kahtlust, et kirgliku musafännina tuntud Lang
korraldas levimuusikapäevi siirastel kaalutlustel ja tõsimeelsest
soovist paar päeva head muusikat kuulata. Ning et matsakas mees
ennastunustavas organiseerimistuhinas rokkarite patse lahti võttis,
tulenes pigem soovist niigi intensiivse poliitilise surve käes
võbisevat festivali kõigi võimalike rünnakute eest
kaitsta.
Esimeste vabaõhu-levimuusikapäevade avamise au
anti kohalikule orkestrile Fix, mille solist Viljo Tamm mõni a
eg hiljem aasta otsa ainult suppi sõi ja umbes sada kilo kehakaalus alla
võttis.
Tartu kuulsaim bänd koosnes eranditult
kuuekümne viineripirukaga päeva alustavatest meestest ja Fixi
kogumass ei jäänud parematel aegadel alla kallur GAZ-410 omale.
Bänd tegi tujutult populaarsete Lääne šlaagrite
eestindusi mängides kümnendate levimuusikapäevade otsa lahti.
Kui Kolumbus Kris ning selle lahtiste juustega solist olid
järgmisena tund aega bluusiklassikat ja välismaa-mees-tüüpi
omaloomingut esitanud, marssis lavale ansambel Ruja. Kunagi Valter
Ojakääru poolt eesti rahvusliku rock’i rajajaks nimetatud
bändis mängis nüüd kitarri Nevil Blumberg, klahvpille
Igor Garšnek ning bassi Slava Petšnikov. Kuldsetest aegadest
oli Rujas järel vaid Urmas Alender, kes nägi kärbsesilmsetes
päikseprillides välja nagu Bono viis aastat hiljem.
“Vaadake, ega ma kogemata sita sisse pole istunud,” lõugas
umbjoobes Alender mikrofoni ning ajas Jim Morrisoniks kehastudes perse publiku
suunas uurakile. Võimsa kunstilise visiooniga kostümeerija oli
Alenderi teksatagumiku külge punase sirbi ja vasara õmmelnud.
Esimestes ridades seisjad, kes laulja ahtrit lähemalt nägid, panid
Alenderi killu peale hüsteeriliselt naerma.
Tagapool kontserti
nautiv rahvahulk, mis oli esiridade omast tähelepanuväärselt
rohkearvulisem, jäi aga arusaamatusest ammuli sui püüne suunas
kissitama.
Et liiter viina keskealise rock-staari umbes poole
nooremaks uimastab, lidus alt laienevate teksadega Alender ühest
lavaotsast teise ja väänutas huilgavate tütarlaste
rõõmuks puusi nii palju, kui aastatega deformeerunud lihased
lubasid. Rahvusliku rock’i hiilgeaeg oli läbi. Paremini kui keegi
teine mõistis seda Urmas Alender ise. Juut Uu-ks kutsutav Blumberg oli
tehniliselt parem kidramees kui Jaanus Nõgisto, aga keerulise
progerock’i mängimisel pole midagi olulisemat kui ühine
vereringe, mis kõiki neid sünkoope, diminuendosid ja arutuid
modulatsioone koos hoiab.
Alender tundis Nõgistost puudust ja
seda nägi isegi pime ja kuulis kurt.
Õnneks lendas aeg
sel ajaloolisel päeval linnutiivul. Juba pool tundi hiljem keppis
tuhandete pealtvaatajate ees mikrofonistatiivi Ivo Uukkivi ehk Munk, kelle
bänd Velikije Luki oli mingil põhjusel isegi koduperenaistele
meeldima hakanud. Ning enne kui Tallinn saja kaheksakümne kuue kilomeetri
kaugusel lõplikult maha jõudis põleda, loivas
Tähtvere laululavale Singer Vinger.
“Auuuuu,”
lõugas Hardi läbi tohutute kõlarivirnade üle lugematute
inimpeade.
“Auuuuuuuu.”
Tänane esinemine
oli vastutusrikas. Esiteks olid need ikkagi Tartu levimuusikapäevad.
Teiseks filmis kõike Eesti Televisioon. Inimestel on vastutusega
kaasneva stressi ohjeldamiseks erinevad meetodid. Silvi Vrait näiteks
õgivat frustratsioonirohkes olukorras tahvlite viisi šokolaadi.
Hardi Volmer joob viina. Palju viina. Liiga palju viina, nagu inimhordid Eesti
vaimse pealinna looduskaunil lauluväljakul kohe oma silmaga nägid ja
kõrvaga kuulsid. Kui Rollol, Avol, Reinul, Erkal ja minul oli
õnnestunud kuidagi hobuseid hoida, siis Volmondo oli saatuse ees kohe
hommikul abitult käed tõstnud ning levimuusikapäevade
voodoo-paratamatust tunnistades esimese ettejuhtuva moosekandiga haljast
hävitama asunud.
“Auuuuu.”
Rohkem sellest mulgust ei tulnud.
Hardi Volmeri asemel
seisis täna õhtul valgusvihus aegluubis tvistiv uduste
prilliklaasidega tombuke. Ent kui purjus Alender oli kurb va
atepilt, siis hilisõhtuste tuulehoogude käes aerodünaamiliselt
võnklev Volmi oli naljakas. Sitta kanti naljakas. Raskustega naeru
pidades saagis Sinku Vinku oma igihaljaid hitte ja rahvas laulis, sest Hardi ei
suutnud seda parimategi kavatsuste kiuste teha. ETV peakaamera taga seisnud
suure habemega juhtoperaator Robert Voog lõugas homeeriliselt naerda. Ka
kõik ülejäänud operaatorid, lavatehnikud ning valgustajad
visklesid krampides ega suutnud oma tööd teha. Roald oli näost
tulipunane. Ta tahtis naerda. Rohkem kui midagi muud sel hetkel. Aga läbi
tihedate eetriaurude suutis ta mõista, et see poleks teab kui
sünnis. Huuli meeletu jõuga kokku pressides nõidus ta
näole tõsise ilme ja üritas kontserdi hiilgava finaalini vastu
pidada.
Kui Singer Vinger lõpuks maha tuli, leekis Hardi
hoomamatus suunas minema. Ülejäänud bänd asus oodatud
vabadust nautima ning umbes kahe paiku öösel maabusin ma
Emajõel parkivas laevas nimega Lermontov, kus levimuusikapäevadel
osalevaid pillimehi traditsiooniliselt majutati.
Ma vajusin
katkematust pummeldamisest rampväsinuna koikule ning tundsin, kuidas enne
lõplikku unne sukeldumist Jüri Üdi ehk Juhan Viidingu luuletus
robolikult peas haamerdas:
Mul Tartus sõber Kolla Kobla / ta
akna taga ripub vobla / mees teenib päevas 15 rubli / ja ta on tasane ja
tubli / laev Lermontovi peal ta koka / teeb madrustele maitsva roka / nad
sõitvad Lermontovi veeteed / ja puhkepäevad on neil reeded.
*
“You royal motherfuckers!”
Jüri Makarov kõneles Šoti ansambli Big Country
turneemänedžeriga, kes nägi välja nagu öö läbi
magamata ametnik hommikuses Kopli trammis. Kuigi Makarov polnud kasvult teab
mis korvpallur, ulatus määrdunud kukepükstes musta portfelliga
välismaalane talle heal juhul lõua alla.
Big Country
oli hommikuse soundcheck’iga ajas tubli tunni üle läinud ja
Singer Vingeril jäi Rock Summeri pealaval heliproov seetõttu
tegemata. Me istusime õnnetult laulukaare all ajutises lavataguses ega
osanud kogenematute nõukogude pillimeestena asjast midagi arvata.
Makarov oli aga välismaal käinud. Ta teadis, et reeglid on
kõigile ühesugused.
“You fucking royal fucking
motherfuckers!” kisendas Jüri Makarov kuulsa ansambli asjaajaja
peale vähimatki alandlikkust ilmutamata. Oleks inglise keele oskajaid
kohalike pillimeeste hulgas rohkem olnud, saanuks kõik aru, et Eesti
festivalikorraldaja oli üle Euroopa tuntud edetabelikütte hetk tagasi
kuninglikeks emanikkujateks sõimanud. Tuurimänežerile ei tulnud
taoline bravuur üllatusena. Rock Summer polnud esimene festival, mille
heliproovide graafiku tema kliendid sassi olid ajanud. Ning Makarov ei olnud
esimene promootor, kelle ingliskeelne sõnavara f-tähega algavaid
fraase sisaldas. Ja päris kindlasti ei olnud ta ka viimane.
“If you don’t want us to play, then fine. We’ll just leave,
okay?” kasutas elukogenud šotlane vastumürki, mis endast
türa-teab-mida arvavad idaeurooplastest festivalikorraldajad jalgupidi
tagasi maa peale toob. Loomulikult ei saanud Makarov lubada, et tema
ürituse nael pillid kohvritesse pakib ja järgmised kolm ja pool tundi
Helsingi poole triiviva Georg Otsa lukskajutis tax-free õlut
rüübates mööda saadab. Tal oli Big Countryt rohkem vaja kui
Singer Vingerit. Või Big Countryl teda. Makarov tormas vihast puhisedes
minema ja Rock Summeri konferansjee Ivo Linna kuulutas Sinku Vinku natukese aja
pärast välja. Rahvast oli Rock Summeri teise päeva alguses sama
palju kui esimese õhtul. Me loivasime lavale ning
jäime sealt avanevast vaatepildist halvatuna seisma. Esiteks polnud me
minutitki heliproovi teha saanud. Teiseks oli püha lauluväljak
inimesi tihkelt täis. Kuigi me olime häbematult kained, kõlas
Singer Vinger oma senise karjääri suurimal kontserdil kohutavalt.
Lisalooks ei olnud aega ning pärast “Kalkari” viimast akordi
lidus kuulus orkester niutsudes mõõtmatu laulukaare alusesse
“artistide tsooni”, mis oli igaks juhuks omakorda kaheks jagatud:
välismaiste ja Eesti esinejate “ala”.
Rock Summeri
backstage oli nagu sõjajärgne Berliin: Lääne bändide
tsoonis voolas Koffi õlu ja kehtisid kõik vabalt konverteeritavad
valuutad, kohalikud ansamblid võisid aga rublade eest piiretega
eraldatud nurgakeses Kuldset Otra osta. Nina vastu kujutletavat elektrikarjust,
vahtis Nõukogude Eesti muusikaeliit, silmad punnis, kuidas kirjudes
riidest pükstes Johnny Rotten läikivast plekkpurgist heamaitselist
välismaa õlut rüüpas. “Hey, Johnny, can we
talk?” hüüdsin ma kunagisele Sex Pistolsi liidrile
lõpuni läbi mõtlemata, mis see siis täpselt oleks, mida
ma türannosauruse mõõtmetega popjumalaga
räägiksin, kui see tõepoolest minu juurde peaks jalutama.
“Later,” hõikas Homer Simpsoni silmadega
küünik vastuseks ja tuiskas veel tihedama valvega tsooni, kus
päris ansamblid enne esinemist riideid vahetasid. Kohalike
pärismaalaste jaoks olid eraldi kabiinid. Neis toimus traditsiooniline
läbu ja kõigi Rock Summeri päevade õhtutel – siis
kui mõni maailmakuulus bänd suurel laval mängis –
jaurasid siinsed rokkarid lava taga ööd ega mütsi jagamata.
Praegu oli veel varajane pärastlõuna ning õige hoog alles
tuure kogumas.
Ühest küljest tundus Makarovi kehtestatud
apartheid muidugi tohutult ülekohtune. Muusik on ikkagi muusik ning
õiglases maailmas istunuks Riho Sibul ja Steve Hackett kitarrikeelte
jämeduse üle diskuteerides õlg õla kõrval koos.
Kas me, kurat, selle eest olime obroki ehk Muusikute Klubi liikmemaksu
kohusetundlikult õigeks ajaks tasunud, et Eesti ajaloo esimesel
tõelisel rock’i-festivalil sellist alandamist taluda? No ei.
Teisest küljest oli aborigeenide isoleerimine ilmselt ainumõeldav.
Senised tublid nelikümmend viis aastat Vene okupatsiooni olid eestlasest
viimsegi eneseväärikuse vaakumiga välja imenud. Kui kohalik
pillimees end ehk kaine peaga suutiski kontrolli all hoida, siis pärast
esimest õlut pääses ori tema tühises hinges
lõplikult võidutsema. Ma vaatasin pettunult, kuidas Johnny Rotten
mu silme alt jäädavalt kadus, kütsin kibekähku veel
ühe Kuldse Odra sisse ja asusin Berliini müüri ületama. Mul
õnnestus end Soome ansambli Mamba lauda nihverdada ja end ülearu
pikalt tutvustamata hakkasin põhjanaabritelt õlleraha kerjama.
Rublasid mul ju oli, aga nende eest Sinebrychoffi ei saanud. Kuigi
kogukate soomlaste bändinimi ehk vastupidist oleks eeldanud, jätsid
nad õnnetu väikese venna salvamata ja klappisid mulle kamba peale
mõnikümmend marka, mille ma kohe sihtotstarbeliselt realiseerisin.
Järgmine oli Eppu Normaali laud. Ja siis tuli Juice Leskise
oma. Ja nii edasi. Kuni ma Soome-Eesti maavõistluse haledalt kaotanuna
tagasi oma tsooni kapituleerusin ja esimese ettejuhtuva tooli leenil magama
jäin.
“Uni pole midagi muud kui lühike surm, surm
on lihtsalt pikem uni,” kirjutas üks inglise snoob
seitsmeteistkümnendal sajandil. Nii väga kui need türastanud
eelajaloolised poeedid min
d oksele ka ei ajanud, tundus Phineas kuradi Fletcheri jutus ühtäkki
iva olevat.
Mihkel Raud
„Musta pori näkku"
328 lk
kujundanud Andres Tali
Tammerraamat 2008
ilmub 24. oktoober