Pedepüramiid

Rääkigu homoaktivistid mis tahes, Eesti on suht salliv riik. Üksikud väljaasted ei muuda üldpilti, nende najal saavad mingid tegelased mingitest fondidest raha ja käivad välismaal rääkimas meie "olukorrast". Eestis on tegelikke sallimatuid nii tühine protsent, et nende pealt võiks mõne raha teenida ikka. Hoiame nad elus, nad on mõnegi homoaktivisti sissetulek!

Homoparaadi ideoloogia on praegu selline: teeme ära, vaatame siis, mis välja tuleb, mis saab. Seda, mis välja tuleb, ennustavad praegu kõige agaramalt heterod. Aga nemadki ei tea õieti.

Mina ei taha arvata, ma räägiksin pigem millestki, mille meeldejätust oleks mõnelegi kasu.

On olemas püramiidi mudel. Rahvastiku-uurijad seda kasutavad. Nad tõmbavad keskele püstkriipsu ja siis märgivad selle peale aastad vms. Ja siis tõmbavad eri kõrgustele põikkriipsud, mille pikkus näitab, kui palju mida leidub: vasakul - sündinud meessoost isikuid, paremal - naissoost vms. Me oleme neid püramiide näinud.

Homoolukorda vaadates tahaksin ka mina teha oma - või pigemini teie - püramiidi. Kui ma lähtume sellest, et on olemas sallivad ja sallimatud, jaguneks me tutvuskond kohe kaheks. Aga kogemuseldasa näeme, et on veel erapooletud. Niisiis: meil on aktiivsed sallimatud ja passiivsed sallimatud. Aktiivsed sallimatud (tüüp A), need tahaksid pededele kohe pasunasse anda. Norivad tüli jne. Peded kutsuvad neis esile motoorse rahutuse ning eneseväljendamistungi. Passiivsed sallimatud (tüüp B) on need, kes enamasti kirjutavad Delfi kommentaarides. Nemad on homofoobid selle sõna õiges mõttes ("hirmul"), nad kardavad igasuguseid, aga peamiselt omasoolisi füüsilisi kokkupuuteid. Ega nad midagi kogenud ole, aga nad juba kardavad. Aktiivne ei ole mitte nende suhtumine homodesse, vaid suhtumine iseendasse. Nad jätavad tõepoolest kapihomode mulje, kui lugeda nende sõnavõtte. Ja nemad on peamised sõnavõtjad üldse, nad on tähed selgeks õppinud ning arvavad, et sellest piisab ühiskonnas mõju avaldamaks.

Järgmisena tuleb kaks püramiidi korrust tingnimetusega "ükskõiksed": negatiivse neutraliteedi esindajad ja positiivse neutraliteedi esindajad. Negatiivse neutraliteedi tüübid (tüüp C) ütlevad: "Tehku mis tahavad, aga mina hoian parem ikka eemale. Kui võimalik, siis väldin neid." Positiivne neutraliteet (tüüp D): "Vahva, las ajavad oma pedeasju, mind nad "Angelis" ei sega, päris cool, kui nad seal tantsivad ja musitavad. Ise ei hakka, aga nemad mind ei häiri, ja mina ei häiri neid. Ja pealegi mu tüdrukule meeldib nende seltskonnas."

Ja siis tulevad sallijad. Esiteks passiivsed (tüüp E), neid nimetatakse ka homofiilideks (vrd. estofiilid; irw: E-Eesti!). Need kuidagi soosivad oma tegevusega teiste kutsumust. Korraldavad näitusi ning astuvad pedede kaitseks välja, kui noile ülekohut tehakse. Ja viimaks tulevad aktiivsed sallijad (tüüp F). Need on pedeaktivistid. Need korraldavad paraade ja lehvitavad lippe. Võtavad sõna ja võitlevad. Saavad Euroopa fondidest stipendiume ja eestkõnelevad konverentsidel. Neid on hirmus vähe.

Muide, nonde kuue kategooria sümboolsed värvid võibki leida gay'de vikerkaarelipult, alates ülaservast: A (aktiivne sallimatus) on punane, B (passiivne sallimatus) oranž, C (negatiivne neutraliteet) kollane, D (positiivne neutraliteet) roheline, E (passiivne sallivus) sinine ja F (aktiivne sallivus) lilla.

Vaheküsimus: kuhu tüüpi kuulute, mis värvi olete teie, sõbrad, ja teie tuttavad?

Aga kultuuripsühholoogina (mul on PhD kultuuripsühholoogia alal) tahtsin ma eelneva jätkuks ütelda, et ühiskonnas käib teatav hoiakute kommunikatsioon ning assimilatsioon (sarnastumine). Tuleb lihtsalt endale aru anda, et mitte iga grupp (tüüp) saa ükskõik kellega tulemuslikult suhelda või kedagi kuidagi mõjutada. Reegel on, et püramiidi iga ülemine korrus võib mõistetavaks muutuda ainult järgmisele, mitte ülejärgmisele ega üle-ülejärgmisele ega üle-üle-ülejärgmisele. Teisisõnu: homoaktivistid (tüüp F) saavad aktiveerida homofiile (tüüp E), aga niipea, kui nad püüavad mõjutada positiivselt neutraalseid (tüüp D), tekib kohe vastureaktsioon. Veelgi hullem, kui nad hakkavad veenma negatiivseid neutraalseid (tüüp C). Nood kolivad kohe passiivsete sallimatute kilda (tõmbuvad tüübiks B). Hoopis hull on tüübi F lugu, kui ta loodab, et saab kuidagi kallutada tüüpi B. See on kindel hukatuse tee. Niimoodi tekitatakse endale võitlevat vaenuväge (tüüp A). Mida suurem, mida kontrastsem on ülehüpe, seda selgem tuleb esilekutsutav vastu- ja tõrjereaktsioon.

Niisiis, aktivistid (tüüp F), rääkige homofiilidega (tüüp E). Homofiilid, teie mõjugrupp on positiivselt neutraalsed ("Muidu vahva, aga pole minu maitse!" - tüüp D). Ja positiivne neutraalsus mõjutab positiivselt tüüpi C. Nood omakorda tüüpi B. Ja sedakaudu jõuab viimaks ka aktiivsete sallimatuteni (tüüp A).

Pilt ja protsess on ju loogiline. Aga kui me uulitsale vaatame, siis näeme midagi muud. Tüüp F tahab paradeerida tüüpide A-E ees! Vastureaktsioonid tekivad eri selgusega: E toetab vaikselt, aga ei osale; D pöörab ebameeldivust tundes pilgu kõrvale, aga ei õienda; C surub huuled kokku ja põrnitseb metalsel pilgul; B hakkab oksele; A läheb kive ja mune korjama.

Niisugune on tegelikkus, nii ta toimib. Paraadi korraldajad peaksid selle mudeliga läbi mõõtma kõik, kellega nad kokku puutuvad. Alates politseiprefektist kuni skinheadideni. Nad kõik on toredad inimesed ja täieõiguslikud kodanikud. Neil on lihtsalt erinevad vaated. Väljakutsuv käitumine kutsubki välja nende reaktsiooni. Ja paraad on just säärane väljakutse.

Kes teab Gaussi normaaljaotuse kõverat (see on see "tagurpidi kauss", mis näitlikustab, et äärmusi on alati vähem kui keskmassi), too mõistab ka, et ühiskonnas on tüübid A ja F suhteliselt väikesearvulised. Kõige rohkem on meil Eestis tüüpe C ja D. Eesti on normaalne riik, pole meil häda midagi. Aga kas on ikka õige tüüpe E, D ja C suruda oma paraadi korraldades tüüpideks B ja A? Ma kardan, et tüübi F käitumine homoparaadi korraldades just selle tulemuse annab. Rikub normaalse Eesti ühiskonna loomulikku tasakaalu.

Lõpetuseks. Kui mööda vanalinna niikuinii juba hooti jooksevad mingid kontorirotid, ühtedel lipsud ees, teistel kõpskingad jalas, ja suisel aal munakividel suisa suusatatakse, siis ei tee too tunnike vikerkaarelipu all kõndi kah kellelegi kõrvalisele miskit häda. Las marsivad! Ära keelata oleks veelgi nõmedam. Siis esineksid tolerantsed tüübid D ning E kui mingid homofoobid B. Kuulge, las vikerkaarerahvas parem marsib, kui nad midagi muud ei oska teha! Elame üle.

Linnar Priimägi esindab enda kinnitusel tüüpi E.