Pedigree uus plaat valmis isiklikus stuudios
Paar sõna uuest plaadist poetab Pedigree juhtfiguur, laulja ja kitarrist Holden "Bonne" Laamann (fotol vasakult esimene).
Näib, et olete uue plaadiga eriti pühendunult tööd teinud. Kaua keskmiselt ühe loo valmimisega aega läheb?
Väga raske vastata. Nii ja naa. Plaadil on lugusid, mis on tulnud ühe õhtuga ja salvestatud esimese take'iga, kuid on ka kuudeks poolikuks jäänd träkke, mis vahepeal lausa meelest läinud, siis aga üles leitud ja vägagi elule puhutud.
Mis oli viimase plaadi salvestamisel teistmoodi kui varasemate tegemisel?
Esiteks see, et salvestasime kogu värgi täitsa enda stuudios. Stuudio valmiski paar aastat tagasi, kui "Skeletali" sessionid algasid. Võrreldes eelmisega ("Growing Apart"), on jälle pildis tagasi rohkem spontaansust ja eksperimenteerimist, ilmselt tingituna sellest, et "oma tuba oma luba". Kindlasti väärib mainimist fakt, et päris palju on kuulda nn päris trumme. Jaagupi panus oma eriti hea mänguoskusega on kindlasti kiiduväärt. Kogu pilt on kirjum ja orgaanilisem.
Areenis plaati arvustav Mart Kuldkepp esitab muuhulgas kahtlustuse, et ehk olete õppinud midagi No-Big-Silence'ilt. Kas olete?
Selles mõttes võib-olla küll, et Taff (Pedigree kitarrist, elektroonik ja albumi miksija - Toim.) ja Kristo Kotkas (NBSi kitarrist, klahvpillimängija ja produtsent - Toim.) on ju mõlemad stuudiomaniakid, heas mõttes, ning nad on alati neil teemadel kontaktis olnud, konsulteerinud, arutanud jne. Et kui tõesti, siis ainult selles tehnilises mõttes. Muusikalises kontekstis oleme alati olnud suht öö ja päev.
Kuuldavasti on plaadil globaalseid teemasid - millised globaalsed punktid sul ja Pedigreel hingel on?
Nagu alati, mu laulusõnad on väga metafoorsel tasandil. Konkreetsetest faktidest olen alati eemale hoidnud. Me pole mingi manifest- või propagandabänd, kindlasti mitte. Kui nüüd püüda seda globaalset värki seletada, siis kas või plaadi nime üks tähendusi on suhteliselt kuivaks tõmmatud ressursid ning skeletseks õgitud planeet Maa. Plaadi vahelehel on lüürika ilusti trükitud, nii et igaüks võib leida sealt oma tõlgenduse. Eelistan abstraktseks jääda.
Pedigree muusika on kui utoopia miskisugusest kurjast übertehnoloogilisest maailmast. Tänapäeval on tehnoloogia väga sügaval inimese argises olmes ja käitumises. On see hea või halb?
