“Puudutus”
Verb, 2007. 176 lk.
Peeter Helme 2006. aasta romaanivõistlusel äramärgitud
romaan räägib noorte linnaintellektuaalide elust, õieti
mõtetest ja vaadetest, kuna mingit erilist “elu” (mida
mõistetakse tänapäeval vahest peamiselt elu24 võtmes
– seksi, verd, pisaraid) teoses pole. Ei juhtu eriti midagi peale
mõne baariskäigu, telefonivestluse ja raamatukogukülastuse
– ehkki juba need väikesed kõrvalekalded rutiinist tekitavad
minategelase elus turbulentsi. (Mõtte)tegevus keerleb ümber
minategelase ja tema sõbra Leo suhte, selle kõrval on markeeritud
naissuhted. Pingsa vaatluse objektiks on noorte tarkade meeste sõprus ja
mõttevahetus, kus Leo on n-ö aktiivsem pool, kes genereerib uusi
mõttekäike ja ideid. Leo maailma markeerivad detailid on Leni
Riefenstahli pilt seinal, homoklubi, roosikrants ja kultuurikriitika.
Minategelase rolliks on kõik see oma paksude kardinatega
töötoavaikuses läbi seedida. Konservatiivselt positsioonilt
mõtiskletakse maailma käigu ja allakäigu üle (mis on
tuttav ka Peeter Helme esseedest).
Peeter Helme kirjutab kultuurselt
ja ladusalt, probleem on ehk selles, et tal pole õieti millestki
kirjutada, mis võiks huvi pakkuda kellelegi peale kitsa tutvusringkonna.
See on aga debüteerivate intellektuaalkirjanike tavaline puudus –
lahenduseks oleks siis leida “lugusid” teiste elust või
laenata ajaloost.
