Peripateetilisi* vestlusi

Valle-Sten Maiste räägib Rein Rauaga, kes teeb ETVs tõsifilosoofilist saadet “Vita brevis”.

Kuidas selline tõsifilosoofiline saade nagu “Vita brevis” üldse teleekraanile jõudis? Kas kaalusite kaua formaati, mida ja kuidas teha?

ETV tegi kunagi mulle ettepaneku teha mingisugust kultuurisaadet, põhimõtteliselt nii nagu ma tahan. Kui ütlesin, et tahan sel­list formaati, esitati kahtlusi, et võib­olla see ei ole väga telepärane. Teist­su­gust ma aga teha ei tahtnud, ning lõpuks me otsustasime siiski proovida. Esimesed saated said omal ajal päris hea vastuvõtu osaliseks ja kui mind nüüd jätkama kutsuti, olin nõus.

Telepärasuse all võidakse mõista ju õieti kah­te eri asja. Sellist olukorda, kus kee­gi lihtsalt loeb tundide kaupa paberilt kaamera ees teksti ette, on loomulikult vaja vältida. See tõesti ei ole telepärane. Teine tele­pä­ra­sus on see, kui kõike olevat tarvis lihtsustada ja nüristada, kuna televaataja ei suutvat roh­kem kui 20 sekundit järjest ühele mõttele keskenduda jne. Sellise televaataja ja -pärasusega pole jälle minul eriti midagi peale hakata. See telepärasus on tegelikult pigem süsteemi leiutatud diskursiivne relv selleks, et põhjendada, miks peab olema kõik idiootlik, ja sellest telepärasusest ei taha mina midagi teada.

Väga lihtsad teie teemad ja käsitluslaad siiski ei ole. Keda te ise näete oma saate potentsiaalse vaatajaskonnana?

See on saade kõigile nendele, kes midagi muud televiisorist eriti ei vaata (naerab). Ei ole välja mõeldud sihtgruppi ja siis mõeldud, kuidas panna saade sihtgrupile arusaada­vas­se vormi. Aga ma arvan küll, et gümnaasiu­mi­õpilane võiks sellest saatest aru saada, ju­hul kui need teemad talle üldse huvi pakuvad. Selle arutluse jälgimine ei tohiks ületamatult raske olla, kuigi me ei ole midagi liht­susta­nud ega keerukaid mõtteid lihtsamaks teinud.

Mulle meeldib, et Mihhail Lotmani näol istub saates mu vastas inimene, kellega on kerge ja hea loominguliselt mitte nõustuda. Me tahaksime, et meid jälgivate inimeste peas tekiks vastandlikke mõtteid. Samuti ta­haksime me näidata, et tähtsatest asjadest ei ole olemas paikapidavaid standardseid, lihtsustatud ja lihtlauselisi kokkuvõtteid. Ei mina ega Mihhail Lotman, ega arvatavasti ka saate külalised, ei ürita esitada viimase instantsi tõdesid. Oluline on see, et meie mõttevahetus ei peagi viima mingisse konkreetsesse sihtpunkti, mida üritatakse inimesele selgeks teha, vaid hoopis aitama inimesel endal selgeks teha, mida tema nendest asjadest võiks arvata. Tahame hoolitseda paljususe eest Eesti vaimupildis, et siin ei valitseks ainult kaubanduslik pseudovaimsus.

Millest järgmised saated tulevad?

Järgmine saade jätkab võimu ja polii­ti­liste müü­tide temaatikat. Üle-eelmine saade kä­sit­les nn vandenõuteooriat, mis on poliitilistest müütidest üks kõige levinumaid ja ohtlikumaid. Edasi vaatlesime poliitilise lunastaja müüti – ettekujutust sellest, et mõni üksikisik võiks raskel ajal kogu riigi saatuse ära korrastada või jalule seada. Viimane müüt on kuldajastu müüt, et kunagi varem on olnud asjad hästi ja ei ole vaja teha muud kui algse korra ja puhtuse juurde tagasi pöörduda.

Ülejäänud saadete koondteema on “täna­päeva eesti identiteedi kultuurilised Teised”, ühesõnaga, need kultuurilised ettekujutused Teistest, millega seondudes või millele vastandudes meie identiteet end taastoodab. Esimene on talu- või maarahvas, mis on mu meelest ka juba kultuuriline Teine, mitte enam tänapäeva linlase identiteedi orgaaniline osa. Ja siis tulevad veel Põhjala, Eu­roo­pa, Venemaa ja Aasia. Selles osas ei kasuta me ainult teoreetikute tekste, millega vähem või rohkem nõus oleme, vaid ka kliðeesid, mis levinud suhtumisi kokku võtavad ja aitavad mõttevahetust paigast liigutada.

Me üritame ühelt poolt süvitsi läbi rääkida, millised on meie standardsed arusaamad kultuurilistest Teistest, st millised ðabloonid ja kliðeed meie mõistmises nendega haakuvad – mida me kujutame ette õigesti või va­lesti. Teiselt poolt üritame kultuurilisi Teisi ka süvitsi lahata – nt Põhjamaade puhul tuleb jut­tu nii romantilisest, kõrgtehnoloogilisest kui ka sotsiaalkorraldusega silma torkavast Põhjalast jne

Kas selles, et ka meil viimaks on hakatud juurutama poliitika üle mõtlemise filosoo­fi­list kultuuri, peab nägema mingit aja mär­ki? Suvel ilmus Jüri Lippingu toi­me­ta­tud kogumik poliitilise filosoofia teks­ti­dest ja nüüd pöördute ka teie oma saates poliitilisemate teemade poole?

See on nii sellepärast, et eesti poliitika on langenud oma praktilises tegutsemises peaasjalikult tehingute ja mahhinatsioonide tase­me­le ning kui poliitikud ise abstraktsetest mõistetest ei räägi ega oska neid kasutada, siis peab seda ju ometi keegi teine tegema. Tun­dub, et vanemates demokraatiates on ini­mes­te suhe poliitilistesse struktuuridesse natuke teistsugune kui meil. Poliitikasse trügivad inimesed ei pruugi sealgi olla paremad, aga nende oma ajalooline kogemus ja kultuuriline taust on kuidagi settinum.

Üheski arenenud riigis ei ole mu meelest siiski mõeldav, et inimene on korraga rahandusminister ja kohtu all kahtlustatuna 10 miljoni dollari varastamises. Erakond, kuhu ta kuulub, peaks hoolitsema selle eest, et sa­mal hetkel teda siiski kohale ei asetataks, täies­ti sõltumata sellest, kas ta on süüdi või ei. Samuti peaksid ühiskonnal olema konsensuslikud ja laia kandepinnaga põhimõtted, mis on teada ja millest hoitakse kinni. Need põhimõtted ei saa olla lihtsad lööklaused stii­lis, et astume NATOsse ja Euroopa Liitu, sest enamiku Eesti elanike jaoks on NATO ja EL vaid märgid, mitte aga tähendused. Suurem hulk inimestest arvab tõenäoliselt neist orga­nisatsioonidest üsna erinevaid asju ja paljude kujutlused nende ühinemistega kaasnevast on täiesti fantastilised. Eestis ei ole paraku olemas konsensuslikku pilti sellest, mis asi on Eesti.

See saade ei suuda mõistagi selliseid suuri probleeme lahendada, küll aga võib ta neile tähelepanu juhtida.

Enamiku kodanike jaoks piirdub poliitika ju ikkagi valimislubaduste, skandaalide ja vastastikuste süüdistustega.

Aga see ei pea tingimata niimoodi olema. Kellelegi pole ju saladus, et kui Kolmikliit võitis valimised, siis paljuski ka seeläbi, et hääletati Keskerakonna vastu, mitte Kolmikliidu poolt. See tähendab, et valijadki hakkasid “män­gu” kaasa mängima, vaatama.

Mina näek­sin meelsasti, et hääletatakse ainult selle erakonna poolt, keda soovitakse ennast esindamas näha. Minu jaoks sellist poliitilist jõudu praegu Eestis ei ole ja seetõttu ma ei kavatse ka valima minna. See, et inimesed ei mõistaks oma poliitikas olemist enam kui niisuguseid deal’e, mänge ja asju, selleks on vaja poliitikat puhastada ja kinnijooksnud olukorrast välja tuua. Ma arvan, et poliitilistest müütidest rääkimine, kuigi me ei räägi nendes saadetes konkreetselt eesti po­lii­tikast, võiks aidata inimestel ka praegu Eestis toimuvat lahti mõtestada.

Nii et mingis mõttes üritate luua ka intel­lektuaalide ja poliitikute dialoogi, mille puudumisest Hasso Krull hiljuti Areenis kirjutas?

Dialoogi oleks vaja küll, aga ma läheksin natuke kaugemale ja ütleksin, et poliitikutel puudub keel. Poliitikud on tummad. Nad ei saa rääkida. Kui nad midagi ütlevad, siis nad peavad arvestama oma partei peajoonega, lähenevate valimistega jne, mistõttu avalikus dialoogis poliitikud ei saagi osaleda. Nad saavad kõneledes kasutada ainult juba olemasolevaid lauseid, mis tähendab seda, et nad ei saa rääkida.

Dialoog peaks olema kahesuunaline. Sellest, et intellektuaalid küsivad ja poliitikud vastavad, ei tule midagi välja, sest poliitikutel ei ole keelt, milles vastata. Kui poliitikud küsiksid, siis intellektuaalid võiksid neile vastata küll. Probleem on aga selles, et poliitikud tahaksid igale küsimusele ühte selget vastust. Võibolla eraisikutena nad saavad aru ka, et ühte selget vastust ei olegi olemas, aga polii­tikutena ei suuda nad seda tunnistada.

On räägitud, et meedia loob ka libafilo­soo­fe, kelle pinnalised fraasid muutuvadki inimeste silmis mõtlemise sünonüümiks.

Jah, eks selliseid libafilosoofe ole Eestis ka. Kus neid poleks ja mida meil poleks? Minu meelest on alati natuke kahtlane, kui keegi esitleb end filosoofina ja trükib oma ni­me­kaardile sõna “filosoof”. P>

Minu arvates on põhimõtteliselt vale fi­lo­soofia professionaliseerumine või muutmine erialaks, millel on omad tsunftid, gildid, reeg­lid jne. See viib varsti mõõtmisteni, et see fi­lo­soof on parem kui teine, ja vastuste otsi­mine eksistentsi põhiküsimustele asendub eruditsiooni demonstreerimise, üksikute lausete tähenduste üle vaidlemiseni ad nauseam, ja oma staatuse upitamisega. Profes­sionaalsuse kriteeriumide järgi ei oleks näi­teks Sokrates või Spinoza ju filosoofid.

Muidugi ei ole koolkondlikus raamis te­gutsemine iseenesest paha. Kui inimesel on midagi olulist öelda, suudab ta ikkagi kunstlikud barjäärid ületada. Samuti on olemas tohutult häid lektoreid, kes suudavad oma kuulajaid mõtlemisest ja mõtetest vaimustuma panna nii, et nad vahendavad ainult teiste öeldut ilma ühtki omapoolset originaalset mõtet lisamata. Ja oma väärtus on sellelgi.

On seda filosoofiat siiski vaja nii väga populariseerida? Meie ajal on kõikvõimalikke intellektuaale proportsionaalselt rohkem kui ühelgi teisel ajastul ja suuresti nad tegelevad sellega, et kriti­seerivad, kui halb on meie aeg. Kui nüüd kõik televaatajad filosofeerima hakkavad, äkki läheb veel hullemaks?

Kindlasti on ühiskond, mis võimaldab enesest kriitiliselt kõnelemist, parem kujuteldavast ühiskonnast, kus kõik muud asjad on umbes samamoodi, aga temast kriitiliselt kõneleda ei saa. Sellegipoolest on suhtuda praegusesse ühiskonda kriitiliselt parem kui magusasse rahulollu lämbuda. (Meie eest Kadrioru pargis jookseb läbi jänes, mille peale tõdeme kui ühest suust, et asjad siin maailmas ei olegi nii hullud, kui võiks arvata.)

Väidet, et tänapäeva ühiskond on hullem kui varasemad, tuleb ju siiski suhteliselt har­va ette. Küll väidetakse, ja sellega oleksin ma ka nõus, et tänapäeva ühiskond kasutab inimese individuaalsuse allasurumiseks või orjastamiseks rafineeritumaid võtteid kui varasemad. Aga need rafineeritumad võtted võivad olla tulemuslikumad, sest inimene laseb ennast kergemini võrgutada kui vägivallaga alla heita. Võrgutatu saatus on ka lihtsam taluda kui vägivallaga allasurutu oma, kuigi metatasandil on nendevaheline vahe siiski väike. Kui intellektuaal võtab sõna võrgutatute kaitseks ja aitamiseks ja võr­gu­ta­tud avastavad, et nad ei taha võrgutatud olla, siis see on ikkagi õilis tegevus, mis ei tähenda, et intellektuaalid arvaksid, et vägivallaga alla heitmine on parem. Clifford Geertz on ühes teises kontekstis väitnud, et kui keegi võtab sõna abortide keelamise vastu, siis ta ei arva, et abort on tore asi ja igaüks peaks seda tegema – umbes samuti võiks mu meelest võtta ka intellektuaalide kriitikat tänapäeva ühiskonna ekstsesside vastu.

Mitte väga ammu tähendas intellektuaal loovinimest, kes lihtsas keeles, klaaspärlimängudesse ja abstraktsioonidesse las­kumata, ütles välja oma suhtumise kon­kreet­sete ühiskondlike sündmuste ja ka isikute osas. Tänapäeval ei taipa lihtne inimene intellektuaalide jutust suuremat ja intellektuaalid ise laskuvad harva konkreetsete ja praktiliste küsimustega tegelemisse?

Üks probleem on siin see, et suur hulk intel­lektuaale on ise ära võrgutatud. Akadee­mi­li­ne establishment on ise paljuski suurema süsteemi osa, tal on oma piitsad ja präänikud, mis intellektuaale ohjes hoiavad, sest nad ei pruugi saada preemiaid, ameteid ja stipen­diume, kui ei käitu vastavalt kehtestatud normidele (standardiseeritud skandaalsus võib kuuluda nende normide hulka).

Ka süsteem ise juurutab suhtumist, et see, millega intellektuaalid tegelevad, on nii keeruline ja spetsiifiline, et tavalisel inimesel pole mõtetki selle vastu huvi tunda. Igaüks tegelegu parem oma asjaga ja muu vastu huvi tundmine jäägu ekspertidele. Ei ole ka päris tõsi, et intellektuaalid üldse konkreetsete küsimustega ei tegele. Fosforiidisõja algatasid ju ka intellektuaalid.

Olemas on muidugi ka vastupidine oht: mõni mõtleb, et kui ta on lugenud Kanti, siis on ta arvamus ka näiteks veevärgist kuidagi pädevam kui kellegi teise oma. See, mida in­tel­lektuaalid saavad teha ja mille kohta arvamust avaldada, on siiski teatavad üldised kü­si­mused, kus Kanti lugemisest on rohkem ka­su kui veevärgi probleemide lahendamisel.

Mõned intellektuaalid näivad arvavat, et nn liberaalse ühiskonna poliitiline struktuur ei võimalda neid huvitavaid küsimusi üldse tõstatada?

Asi ei olegi niivõrd struktuuris kui ühiskondliku võõrandumise astmes, mis minu arvates on Eestis praegu hämmastavalt kõrge, mitte niivõrd naabermaadega kui just sellega võr­rel­des, mis siinsamas Eestis kümme-viisteist aastat tagasi oli. See peaks poliitikutele tegema tõsist muret, miks võõrandumine nii kii­res­ti kasvab ja miks intellektuaalid ei usu, et ole­­masolevate struktuuride najal oleks üldse võimalik saavutada neid rahuldavat olukorda.

Millest see võõrandumine siis tuleb?

Üldiselt arvatakse, et selleks, et siin maailmas korda luua, tuleb temas võimalikult palju ühe­taolisustada ja standardiseerida. See tä­hen­dab, et kordumatu individuaalsus jäetak­se alati kõrvale. Marcuse on väga õigesti ära märkinud ühe praeguse süsteemi eripära: ta on ühedimensiooniline, ta loob ise inimestele standardsed vajadused, mida ise rahuldab, nii et probleemid ja nende lahendused on pä­rit samast allikast. Inimese kordumatu individuaalsus on tülikas, sest sellega on raske kontakti saada ja seda on keeruline administ­reerida. Seetõttu tõrjutakse see kultuurilises keskkonnas tagaplaanile ja asendatakse pseudoisikupäraga. Suurem hulk firmasid müüb küll “elustiili” ja pöördub inimese kui ainukordse üksikisiku poole, ainult et need üksikisikud peavad kõik olema nii sarnased, et sama toode neile sobiks. Ning massikul­tuuritööstus standardiseerib kiiresti ja efek­tiivselt ka kõik vähegi laiema kandepinnaga katsed mainstream’ist erineda.

Kuidas poliitikud elustiile mõjutada saa­vad? Mulle tundub, et ka nn “teine Eesti” on pigem suutmatus väärtustada ja näha alternatiivseid eluvõimalusi, ehk teisi­sõnu toimetulematus psühholoogilisel, mitte ellujäämise tasandil.

Ma ei näeks siin niivõrd esimese ja teise Eesti probleemi, vaid ajaloolise situatsiooni taastumist, mis on Eestile olnud omane kaheksasada aastat. On olemas üks kitsas kiht siin ela­vaid inimesi, kes on orienteeritud muule maa­ilmale, välismaale ja metropolile ja kes valitsevad ülejäänud seltskonna üle – kupjad, kiltrid, aidamehed. Ja siis rahvas, kes teeb oma igapäevast ränka tööd. See esimene kiht ei ole mitte ainult poliitikud, vaid ka väliska­pi­talil põhinevate ettevõtete direktsioonid jne.

Rahvas on all ja tema olemasolu mõte on omandada piisavalt hea käsitööoskus, et vä­lis­kapitalil põhinevas ettevõttes mingeid vidinaid kokku panna. Kõige petlikum selle asja juures on see, et püütakse näidata, et nende kih­tide vahel pole selget piiri ja kui keegi ko­hu­tavalt tubli on, siis ta võib pääseda sinna kub­jaste hulka, aga kusagile mujale ei ole tal võimalust ega vajadustki pääseda. No kui, siis veel ehk mingite veidrike, intellektuaalide hul­­ka, aga selleks peab juba algusest peale ker­gelt kiiksuga olema ja mitte saama aru nii­öelda elust enesest.

Need mõlemad grupid on konstrueeritud ja minule tundub nende mõlema elu üsna väl­­ja­kannatamatu, kuid meedia promob mee­­le­tult sellist püramiidil põhinevat pilti ühis­kon­nast, kus on ainult üks kanal edasi­jõud­mi­seks, mis eeldab järjekordselt standar­di­seeritud eluviisi. Sest ka aktsepteeritavalt õn­nelik saab olla vaid ühel teataval viisil, oma­des teatavat marki autot, teatavat tüüpi ela­­mut, teatava standardse välimusega tibi käe­vangus.

Ma tean nii Skandinaavias kui Lääne-Eu­roopas paljusid inimesi, kes on leidnud endale elustiili väljapool seltskonnaajakirjanduse loodavaid mudeleid. Eks neid ole ka siin, aga siin peavad nad olema väga tugevad. Üks meie ühiskonna suuremaid probleeme ongi sel­les, et siin ei aktsepteerita elumudelite pal­ju­­sust, öeldakse, et see, kes ühekanalilise pü­ra­miid­ühiskonna nõuetega kaasa ei lähe, on luuser, kes ei söanda seda iseendale tunnistada.

Võib ju küll nimeteda süsteemiks kõike seda, mis inimestele survet avaldab – ma ei mõtle siin vandenõuteoreetiliselt, et on olemas mingi hall kamber, kus keegi koguneb ja paneb asju paika, mu meelest süsteem on see, millega inimene kui üksikisik kokku puutub, see kõigi omavahel seotud ja võrgustu­nud sur­vete kogum. Inimene vajab selle surve eest kait­set, aga enamasti on selleks, et ots ot­sa­ga kokku tulla ja rahuldada oma füsio­loo­­gilised ja sotsiaalsed vajadused, tarvis tal kõik oma vaimsed ja füüsilised ressursid män­gu panna. Algatuseks oleks päris hea, kui ini­me­ne aru saaks, et süsteemi pakutavaid stan­dar­di­­see­ritud väärtushinnanguid kriiti­ka­va­balt omaks võttes teeb ta eelkõige liiga ise­ene­sele.

* Peripateetiline koolkond – vanakreeka filosoofiline koolkond, mis arendas Aristotelese õpetust (Aristotelesel olnud tavaks õpetust jagada oma kooli sammaskäigus jalutades, ksellest tuletatud koolkonna nimi “jalutav”).