Tallinna Kunstihoone Galeriis, lahti kuni 28. juulini.
Truult pühendunud ainult maalikunstile selle konservatiivses tähenduses
– lõuend ja õlivärv, kujutab Anne Parmasto uus näitus endast kunstniku vana
teema uut õhulisemat variatsiooni. Nüüd maalib ta ka paberile (nagu kirjas
pressiteates) ja võib-olla on see Parmasto kohta midagi revolutsioonilist. Minu
jaoks mitte. Üle kümne aasta valitseb Parmasto maalides ümmargusevõitu
plekikujund, mida mõni aeg tagasi võis tõlgendada unenäolise või tulnukaliku
õiemotiivina, nähtud läbi häguse suurendusklaasi. Praeguse näituse pealkirjas
sisalduv vihje kergele ja magusale alkoholile meelestas mind kohtuma salongliku
väljapanekuga, kuid kui välja arvata esimese saali tööde formaat, pole
salongimentaliteedist jälgegi.
Parmasto väljapanekut iseloomustab esmalt
stiilsus ja distsiplineeritus. See mulle meeldib. Nii visuaalses kui
sotsiaalses mõttes on Parmasto looming riskivaba, parimas kvaliteedis
etableerunud avangard, mida rahvusvahelistel kunstimessidel esindavad soliidsed
galeriid. Selle Eestis võrdlemisi haruldase niði teised liikmed on minu mõttes
kindlasti Jüri Kask, Valeri Vinogradov ja Sirje Runge. Parmasto näitus
kirjeldab ðikiks peetavat ja publikule ammu omaseks saanud ettekujutust
abstraktsionismi ja realismi segunemisest, mis eeldab oma
mainstreamkunsti-olemusest hoolimata siiski empaatilist vaatajat.
Kuid mida
Parmasto meile öelda tahab? Et abstraktne kunst pole surnud? Et heal
maalikunstil on oma sõnastamata missioon? Nii pateetiliseks Parmasto
loodetavasti ei lähe. Tema maalid tegelevad aina üldistavamalt küsimustega
tegelikkusest lähtuva kujundlikkuse ja konkreetse motiivi ning ruumiillusiooni
maalilistest vahekordadest (pöörake tähelepanu erinevale pintslitehnikale ühe
pildi sees!). Maalikunsti jaoks on need igavikulised küsimused, mille lahendusi
on alati huvitav näha.
