Peter Doherty “Grace/Wastelands”

Antikangelase avastamisrõõmu pakkuv akustiline folk.

Peter Doherty

“Grace/Wastelands”

(Parlophone)

Doherty ümber on tekkinud nii palju kumu, et peaaegu võimatu on teda kuulata ilma kräkipiibule mõtlemata. Õnneks tuleb öelda, et “Grace/Wastelands” toimib füüsilise kõrval ka muusikalise rehabilitatsioonina. Siin on tosinajagu pastoraalseid, igatsevaid akustilisi lugusid, mis on Babyshamblesi müramüüri tagant välja murdnud ja mõjuvad oma hõredas produktsioonis (cheers, Stephen Street) ilusate ja mõtisklevatena. Lüüriline pilt on aga kurjem: tooni annab igatsev/põlglik/fataal­ne suhe naistesse, kelle suhtes ta ei tundu suutvat ühest arvamust kujundada – siin on vambid, kes tahavad pead hõbekandikul (“Salome”), aegumistähtaja ületanud party-girl’id (“The Last of the English Roses”) ja kaunitarid, keda hoiab püsti vaid heroiin (“Lady Don’t Fall Backwards”).

Selliste muusade õnnistus ongi Dohertyle muidugi igati sobiv ja lubab tal teha plaadi, mis eksleb küll vahepeal rõvedasse vodevilli (“Sweet By+By”), aga samas manab esile edukalt nii Neil Youngi (“Palace & Bone”) kui ka John Barry (“Little Death Around the Eyes”).

Peaaegu kõigis lugudes teeb kitarril kaasa Graham Coxon, kelle miniatuursed kitarrividinad annavad piisavalt võimalusi mitmekordseks avastamiseks. Paariks looks kaob plaadi keskel siht, aga lõpuosa purjetab selle katkise, ent kokku lapitud Briti lipu all liikuva aluse edukalt rahulikku kodusadamasse.

Usutavalt mõjuv akustilise folgi plaat Briti rahva antikangelaselt. Hakka või Amy Winehouse’i järgmist plaati ootama.

8