Pila paatose asemel

“Pärnograafia: mees animatsoonist”, Eesti 2005. Režissöör Hardi Volmer, stsenarist Toomas Kall, operaator Arko Okk, helilooja Olav Ehala, toimetaja Jaan Ruus.

Priit Pärn on üks neid Eesti nüüdiskultuuri üksikuid vankumatuid ilmasambaid, kes paikneb juba ammu teatud kriitikast kõrgemal seisvate elavate legendide kategoorias (sealsamas, kus Arvo Pärt või Jaan Kross). Sestap on igati loogiline, et tema isikule ja loomingule pühendatakse suurejoonelisi portreeteoseid raamatute ja filmide näol.

Selline tegevus iseenesest kaldub paratamatult lehkama halluse ja õõnsa paatoslikkuse järele, ent õnneks on müüdibetoneerijad konkreetsel juhul suutnud liigsest tõsimeelsusest hoiduda ning valinud märksa loomingulisema lähenemistee.

Pärn ise on alati pingutanud selle nimel, et tema tööd oleksid teemast sõltumata iroonilised, detailirohked ning lihtsalt huvitavad vaadata, ning “Pärnograafia” autoritetiim taotles täpselt sedasama. Esialgu kavandati portreefilmi lausa peegeldusena Pärna “1895” (1995) struktuurist. Lõpptulemuses on see paralleel veel vaid vaevu aimatav, ent film täidab oma eesmärgi: jutus­tada lugu Pärnast nii, et see oleks absurdne, naljakas, sisuliselt ja visuaalselt põnev, aga kokkuvõttes ikkagi üsna tõetruu ning informatiivne. Tervikut küll raamib enam-vähem tõsises toonis intervjuuline materjal ning sekka eksib ka täiesti tavalist ilma naljata dokumenteerimist, näiteks lõigud Pärna tegevusest animatsiooniõppejõuna või intervjuukatkendid, mis annavad tunnistust tema renomeest autorianimatsiooniringkondades. Ent suurema osa ekraaniajast täidavad katkendid ja kujundid Pärna (ja teiste) filmidest ja piltidelt, vaimukalt serveeritud valitud arhiivikaadrid ning jaburas toonis “dokumentaalmaterjalid” ja küsitava sisuga meenutused n-ö asjassepuutuvatelt isikutelt. Niisiis on kokku tegu tõsiseltvõetava dokumentaali ja absurdikomöödiaga ühes tükis. Kõike seda saadab “best of”-tüüpi montaaž muusikast, mida Olav Ehala on mõnekümne aasta jooksul Pärna filmidele kirjutanud.

Film võitis valmimisaastal PÖFFil parima Eesti filmi auhinna ning Kultuurkapitali aasta filmi auhinna.

 

Hardi Volmer, kunstnik ja filmirežissöör sündis 8. novembril 1957 Pärnus ajaloolase ja kunstniku peres. Lõpetas Pärnus keskkooli, õppis tehnikakoolis rätsepaks, lõpetas riikliku kunstiinstituudi 1985 teatrikunstnikuna. Aastast 1979 rokkansamblites Päratrust, Turist, Singer Vinger.
Režiidebüüt Tallinnfilmis koos Riho Undiga nukufilmiga “Imeline nääriöö” (1984), mis õieti on jõulufilm. Lavastanud kümme nukufilmi (sh “Sõda”, “Incipit vita nova”) ja täispikad mängufilmid “Tulivesi” (1994), “Minu Leninid” (1997). Praegu ETVs näidatava pilasaate “Pehmed ja karvased” režissöör. Auhindu filmifestivalidelt Shanghais, Alexandrias, Söulis, Espinhos, Oulus, Riias.
Tegutsenud teatrikunstnikuna Estonias (“Don Carlos”, “Nukitsamees”, “Nõidkütt”), Rakvere teatris (“Heategijad”, “Vagameeste vandenõu”, “Kino-Mati”), Vanemuises, Linnateatris, Endlas, Ugalas, Leedu rahvusooperis (“Nõidkütt”, “Tosca”), Vaasa ooperis (“Boheem”, “Traviata”).
Õpetab teatrikujundust EKAs.