Taxi

“Taksojuht” (Taxi)

Iraan, 2015. Režissöör Jafar Panahi. Osades Jafar Panahi jt. Linastub Tallinnas kinos Sõprus.

Meie tunneme iraani filmikunsti tsensuuriväravatest läbi pääsenud taieste põhjal. Iraanist välja saavad filmid ainult kultuuri- ja islamiasjade ministeeriumi lubadega (nagu kõik kunstiteosed). Teokraatliku islamivabariigi õiguskord põhineb šariaadil. Usuline võim põimub ilmaliku võimuga keerulisi ja meile mõistmatuid teid pidi.

Ometi toimib Iraanis edukalt kohalik kommertsfilm, publikuks iraanlased ise. Neid filme tehakse kahel teemal: 1979. aasta Homeini võidukas ­islamirevolutsioon ja Iraagi-Iraani sõda. Teine ­kommertsfilmi suund on komöödiad ja melodraamad populaarsete näitlejatega. Kuigi ametlik usuvõim tõrjub ameerika filme, on lääne tsivilisatsiooni filmid iraani noorte seas populaarsed ja saadaval videol ja DVD-l (nagu selgub ka filmist “Taksojuht”). Menukad on ka tundelised india melodraamad.

Jafar Panahi (54) kuulsus algas Veneetsia festivali Kuldlõviga filmile “Ring” (2000), mis Iraanis keelati. See on film naistest patriarhaalses ühiskonnas. Siin vaadeldakse naisi sünnitamas, vanglas, tänaval, välja koorub nende õigusetu olukord. Panahi järgmine film “Suluseis” (2006, Berliinis žürii Grand Prix) esitab komöödialikus plaanis loo tüdrukust, kes poisirõivais külastab Iraani-Bahreini jalgpallimatši. Nimelt ei tohi naised Iraanis vaadata seda kummalist mängu, milles mehed jooksevad ringi paljaste käte ja jalgadega, pealegi võivad nad kuulda publiku seast roppusi.

2009. aasta presidendivalimiste ajal kasvasid protestid rahutusteks ja nende rahutuste lainel mõisteti Panahi “süsteemivastase propaganda” pärast kuueks aastaks vangi, tal keelati 20 aastaks stsenaristi- ja režissööritöö. Vanglakaristus asendati hiljem koduarestiga.

Võib siiski näha teatavat läbi sõrmede vaatamist võimude poolt, kuna Panahi on jätkanud filmide tegemist. Oma uues filmis “Taksojuht” (Taxi, 2015) mängib ta taksojuhti, kellele üha uued ja uued sõitjad oma loo jutustavad. Berliinis näidati filmi festivali esimesel päeval ja see võitis kohe avalikkuse sümpaatia.

Siia kõrvale peaks tooma esimese kuulsa iraani autofilmi “Kümme”. See on kümme stseeni autos. Iraani klassik Abbas Kiarostami (74) asetab naisjuhi kõrvale sõiduauto esiistmele järjekorras tema poja, õe, sõbra ja prostituudi. Kiarostami juhendab näitlejaid ja saadab nad siis kahekesi autoga teele dialoogi pidama. Kaks digikaamerat võtavad filmitava üles. 23 tunnist materjalist saab 94minutise filmi. Naised kaebavad seaduste üle, mis lubab naistel lahutust taotleda vaid siis, kui mees petab naist, on kodus vägivaldne või tarvitab narkootikume. Oma elust räägib prostituut, kuigi prostitutsioon on seadusega keelatud. Juhi sõbratar näitab oma paljaks aetud pead, fooniks tava, et naistel pole lubatud avalikkuses end katmata peaga näidata.

Hiljuti jooksis kinodes Asghar ­Farhadi (42) “Lahutus” (2012), mis pärjati võõrkeelse filmi Oscariga. Meie vaatame seda kui realistlikku, päris ameerikalikku kohtudraamat, kuid iraani ühiskonnale sisaldab see palju provokatiivset ja produtsentide jaoks läks filmimine üle kivide ja kändude. Keskklassi abielupaar kavatseb kolida välismaale, kuid mees tahab haige isa pärast kodumaale jääda. Kelle juurde jääb 11aastane tütar? Abielupaar üritab elu korraldada islami seaduste raames, kuid seaduse kirjatäht läheb vastuollu inimlike tunnetega.

Huvitav, et väljaspool Iraani on tuntud just paljud naisrežissöörid. Viimasel PÖFFil võis näha ka maailma kino teeneka vanadaami Rakhshān Bani-E’temādi (61) viimast filmi “Lood” (2014), mis esitab päris autorikino moodi spontaanseid vinjette naiste argielust, melodramaatiliselt, indialikult.

On veel üks tuntud režissöör, Majid Majidi (56). Tema tõstis iraani filmi 1997. aastal esimest korda Oscari nominendiks – see oli südamlik lastefilm “Taeva lapsed”. Nüüd on Majidi lavastanud suurfilmi prohvet Muhamedist, mis esilinastus tänavu 9. veebruaril 33. Fajri rahvusvahelisel filmifestivalil. Islami kunstis on taunitud pildid loomadest ja inimestest. Prohvetit näidatavat siiski vaid selja tagant. Lavastaja on öelnud, et ta koondab filmis tähelepanu nendele eluavaldustele, kus šiiidid ja sunniidid on ühisel arvamusel. Rahaprobleeme ei näi olevat ja valitsev ajatolla on ka filmi heaks kiitnud. Visuaalseks õnnestumiseks angažeeris lavastaja operaatoriks oma ala meistri, kolmekordse Oscari-võitja Vittorio Storaro.

Aga kas teate, et meie “Mandariinid” võitis mullu selsamal, Iraanis toimuval 32. Fajri filmifestivalil rahvusvahelise konkursi peaauhinna Kristallfööniksi ja parima stsenaariumi Kristall-Simorgi?