Pime mees, mõõk käes

“Zatoichi – pime samurai”
Zatoichi, Jaapan 2003. 115’. Režissöör  ja stsenarist Takeshi Kitano. Mängivad Takeshi Kitano (Zatoichi), Tadanobu Asano (Hattori), Michiyo Ogusu (tädi O-Ume), Yuko Daike (O-Kinu), Daigoro Tachibana (O-Sei/Sitarou).

Žanrilt võiks film ehk olla absurdimärulitragikomöödia. Koomiline kombinatsioon idamaiste võitluskunstide paroodiast ja muusikalist rütmiliselt hästi organiseeritud tegevusega.
Stsenarist, lavastaja ja peaosatäitja Takeshi Kitano on estraadil ja teles vilumuse saanud koomik. Siin mängib ta pimedat terminaatorit, kel aga on ülierk kuulmine.
Nagu teatmeteostest teame, oli pime samurai Zatoichi (Pime Ichi) jaapani publiku lemmikuks juba 1962. aastast. See esmapilgul abitu kangelane on peaosas koguni 23 filmis. Nii et peaaegu folkloorne tegelane.
Näitleja Kitano kannab kogu filmi. Kättemaksudraamale ehitab ta koomilise mõõgavõitluspeo. Zatoichi istub rahulikult, teeb siis väikese käeliigutuse ja juba purskab kellestki verd. Filmimise ajal 57aastane staar teeb füüsiliselt paljunõudvat osa, ja veel silmad kinni.
Ootamatult pikivad end filmi muusikalinumbrid ja lõpustepptants on seda eriti.
Kitano kõneles Veneetsia festivalil pressikonverentsil: “Et eelnevast eristuda, tegin tegelase ekstsentriliseks, värvisin blondiks ja andsin kätte verevärvi mõõga. Ta on võitmatu. Aga ta on ju pime? Otsustasin: tema saladus on see, et see on kino! Mängisin isegi finaalis tema pimedaksolekuga, nii et me ei tea, on ta pime või mitte. Zatoichi lollitab kõiki, selles on asi.
Lahingustseenides on aga mõõgaga kinnisilmi vehklemine üpris raske.
Jaapani ajaloolised filmid lõpevad alati ühtemoodi: kangelane on täitnud oma missiooni ja kaugeneb keset riisipõlde. Ja talupojad põllul hakkavad äkki laulma ja tantsima. Ma mõtlesin: miks ei võiks ma teha traditsioonilisest jaapani häppiendist oma versiooni? Traditsiooniline rahvalaul olnuks igav ja ma ka kutsusin tantsurühma Stripers.

 

Takeshi Kitano (s. 1947) on tuntumaid jaapanlasi üldse. Mitmekülgne šõuman, režissöör 12 filmil, stsenarist 15 filmil, mänginud 34 filmis (alates aastast 1980).
Avaldanud ka üle 50 raamatu, mille hulgas on luuletusi, ilukirjandust ja filmikriitikat. Pidas ka iganädalast telešõud, kus mittejaapanlased avaldasid oma muljeid ja arvamusi Jaapanist.
Tahtis nooruses saada inseneriks, kuid visati koolist välja anarhistliku käitumise pärast. Pidas mitmeid ameteid (liftipoiss, poksija jm). Õppis kuulsa komödiandi juures ametit. Sai 1970ndatel tuntuks kui lavakoomik (stand-up) ja Beat Takeshi nime all ka telekoomikuna.  
Alates 1989. aastast on keskmiselt igal aastal lavastanud ühe filmi, olles ise ka stsenarist, näitleja ja monteerija.
Maailmakuulsaks sai filmiga “Hana-bi” (1997), mis võitis Veneetsias Kuldlõvi ja Euroopa Filmiakadeemia auhinna parima mitte-Euroopa filmi eest. Ka selles iselaadselt estetiseeritud draamas mängib ta ise peaosa, politseinikku agoonia ja ekstaasi piirimail.