Pimestavatest tualettidest ei piisa
1998. aastal valminud sünge ja külluslik
kostüümidraama “Elizabeth” oli menukas nii kinokassades
kui auhinnatseremooniatel ning tõstis nimiosa täitnud noore
austraallanna Cate Blanchetti rahvusvahelise kategooria filmitäheks.
Sestap pole ime, et peatselt tärkasid plaanid võimalike
järgede osas – mitukümmend aastat valitsemisaega jäi ju
veel katmata. Seda enam, et “Elizabethi” lavastanud Shekhar Kapuril
pole käed vahepeal tõele au andes just tööd täis
olnud, ja superstaariks tõusnud Blanchettil on naispeaosalise Oscar,
millest ta tookord üldiseks üllatuseks ilma jäi, siiani saamata.
Paraku tundub tulemust vaadates, et “Elizabeth:
Kuldajastu” (Elizabeth: The Golden Age, 2007) ei suuda oluliselt
täiendada Blanchetti trofeederiiulit ega Kapuri lähiaastate
töögraafikut. Esimene film suutis vormida Inglismaa kuulsaima
kuninganna troonilesaamise ja enesekehtestamise loo hoogsaks ja pinevaks
vaatemänguks ilma ajaloolist tõde päris põrmu
trampimata. Järg on aga pigem harvade ja võrdlemisi moonutatud
faktidega garneeritud kostüümi-muinasjutt kui midagi ajaloo-
või eluloofilmide valdkonda kuuluvat. Selgelt pettumusttekitav
käsikiri paigutab valiku paari aastakümne jooksul toimunud
sündmustest lõdva randmega vähestesse kuudesse, ning ehkki
Elizabeth I eluloos oleks piisavalt ainest mitmeks ajalooliseks thrilleriks, on
seekord tulemuseks umbmäärases žanris seebiooperliku varjundiga vaht.
Õitsvas keskeas jätkuvalt vallaline protestandist kuninganna peab
endiselt toime tulema nii arvukate kõlbmatute kosilaste kui
katoliiklaste järjekindlalt punutavate vandenõudega. Kodu- ja
välismaiste katoliiklaste halvasti varjatud eesmärgiks on
Elizabethist vabaneda ning seada Inglismaa troonile tema tädipoja
tütar, Šoti kuninganna Mary (Samantha Morton) – ja kui see ei
peaks õnnestuma, siis vallutada Inglismaa katoliiklusele tagasi
karikatuurselt fanaatilise Hispaania kuninga Felipe II (Jordi Mollà)
vägede abil.
Kõik on muidugi kuulnud, mis sai nii Mary
Stuartist kui Võitmatust Armaadast. Filmis aga jäävad
poliitilised intriigid ja lahingud kaunis kahvatutena kuhugi tagaplaanile.
Keskmes on hoopis kleidid ja parukad, ohjeldamatult sarmika seikleja Walter
Raleigh’ (Clive Owen) piidlemine ja muretsemine isikliku veetluse
hääbumise pärast. Cate Blanchetti vapustava välimuse juures
mõjub see viimane muidugi pisut võltsilt. Ja ehkki kleidid ja
parukad on hunnitud, nagu ka interjöörid ja filmi väline
külg üldse, jääb sellest kokku pisut väheks. Oleks
oodanud tõsisemat intriigi ja jõulisemaid tegelaskujusid
(näitlejateseltskond on muljetavaldav, aga rollimaterjaliga on enamikul
neist käsikirjutajate süül kitsas käes),
põhjalikumat pilti ajastust, mida pealkirjas reklaamitakse, ning kuna
film peaks põhimõtteliselt kulmineeruma sõjaga, siis ka
ulatuslikumaid ja mahlasemaid lahingustseene. Selle asemel pakutakse aga ainult
nimitegelase üha uusi ilmumisi järjest dramaatilisemates tualettides,
kuni pimestavaks poleeritud raudrüü ja lendleva
viikingiprintsessi-parukani välja. Kostüümifilmide austajatele
on film küll ka niisugusel kujul ülimalt soovitatav, ent kõigi
muude kantide pealt vaadates oleks olnud targem pühendada veel
mõned aastad stsenaariumi lihvimisele.