Piret Bristol"'Nöörist ja seebist"'
"Trauma, tõsi küll, tuletab end meelde – / seda üles tähendada, sõnasõnalt stenografeerida, / vaikust üles märkida – täpselt, kartmatult..."
Kuigi kaugeltki mitte ammendavalt, iseloomustab Piret Bristol siin oma raamatut päris hästi. Seisund, mida siin kirjeldatakse ja käsitletakse, on trauma, lausa trauma arhetüüp. Ühtlasi on see kahtlemata vaade väljastpoolt, ja samal ajal on see ikkagi ka seesolek, selline kummaline dialoogiline, mitmehäälne monoloog.
"Kirjeldan nägemust elust, / mida omaette ja teadmatuses täide viin, / rääkides ühekorraga / enese poolt ja enese vastu..."
"Seebist ja nöörist" tundub aga imeliku ja sobimatu pealkirjana, sest raamat on tasakaalus ja kuldlõikeline. Seebikaga pole sel vähimatki pistmist ning seda viimset hinge karjet, mis sunniks nööri seebitama, siin pole, pigem on vastuvõtlikkus eksistentsiaalsele absurdile ja teatav amor fati. Mõnd tundelisemat tüüpi ehk isegi häiriks jahedus ja meelekindlus, millega õudus teatavaks võetakse. Trauma pole peamine ja lõplik, pigem on see raamat maailma ülesleidmisest, selle elukõlblikuks muutmisest.
