PJ Harvey & John Parish "'A Woman A Man Walked by"'

PJ koos vana sõbraga, võimalik, et üks rock-daami võtmeplaate.

PJ Harvey & John Parish

“A Woman A Man Walked By”

(Universal/Island)

Kui Polly Jean Harvey 90ndate algul oma esimeste plaatidega tuli, meeldis ta mitmetele. Iseasi, et kuidas täpselt meeldis. Öeldi ka banaalsusi – “uue põlvkonna Patti Smith” näiteks –, aga mindi ka ausalt omadega sassi, sest Harvey seltsis oli omamoodi ebamugav. Tema muusika näitas rock’i stilistikat kogu tolle macho-mentaalsuses – bluusi, Led Zeppelini, punki –, kuid tulemus paistis imelikult mõlkis olevat. Ja vähe sellest – Harvey laulis nii, nagu oleks too rock mõlkis just tema naisekehasse löödud hoopidest, ning lubas armidel ja sinikatel välja paista, hingehaavadest rääkimata. Harvey tõlgenduses oli rock-muusika kuritarvituse vahend. Ja kui rock oli oma algselt ideelt määratud võitlema ja võitma, siis rääkis nüüd just võidetu räsitud hääl.

See ei saanud kaua kesta ja tõepoolest – juba 90ndate keskpaigaks oli Harvey mõnedki kunagistest kriisidest kunstipärasemaks lahendanud, laulud “paremaks” voolinud. Kuid iial pole temast saanud turvalist ja klassitsistlikku karjääri à la Nick Cave. Revanšiks ilmuvad kõige kiuste sellised plaadid nagu “A Woman A Man Walked By”, tegelikult lihtsalt kõrvalprojekt vana sõbra ja ammuse bändikaaslasega, kuhu Harvey ise heliloominguga ju panustanud ei olegi. Samas jälle ei imestaks ma hoopiski, kui just sellest plaadist siin saab tulevaste retrospektiivide arvates üks tema võtmeteoseid.

Aga enne, kui õiged sõnad jälle üles leitakse, läheb kaotsi PJ Harvey ise. Erinevate häälte ja kõneviiside küllus ei luba teisiti arvata. “The Chair” leinab, nimilugu sõimleb, “Passionless, Pointless” võtab maskiks diivalikku dramatismi, “Leaving California” kõlab oma kõrgete vokaaltoonidega nagu lo fi-mutta uppuv Kate Bush ning “April” meenutab Marge Simpsonit tühjas kõrtsis purjus Portisheadi saatel. John Parishi saatemuusika lihtsalt laseb asjadel juhtuda, kuid orkestreeringute üksikasjad jäävad meelde ka vokaalist sõltumata – bandžo laulus “Sixteen, Fifteen, Fourteen” või “The Soldier” oma mängutoosimelanhooliaga või The Falli meenutav “Pig Will Not”, eriti just selle tontlik lõpuminut.

Mulle tundub, et seda plaati on natuke nagu liiga vara arvustada. Veel üks nädal. Või kuu. Või veel parem – aasta-kaks. Igatahes pole mul nende remiksitud ego-riismete põhjal praegu veel vähematki aimu, mis PJ Harveyst edasi võiks saada – midagi head, või midagi hoopis muud... Plaat ise aga, jah, see on parem, kui julgesin loota.

9