Kõnealune teine kauamängiv „If He Dies, If If If If If“ jätkab samas voolusängis, kuid kahjuks nii hea ei ole kui „Mo7it Al-Mo7it“. Algab ta väga jõulise esimese lauluga, kuid sealt edasi suubub album ambient-glitch’likku krudinasse, mis ei kõla eriti muud moodi kui timheckerlikult. „If He Dies...“ mõjub just nõnda ettearvatavalt nagu neil ülipaljudel kordadel, kui keegi on otsustanud segada mis tahes ilmanurgast pärit „traditsioonilist muusikat moodsa elektroonikaga“. Puudu kipub olema esimese albumi valus-mänguline sügavus, mis ulatus kõrgele ja kaugele. Ent kui katsuda „Mo7it Al-Mo7it“ ära unustada, siis ega „If He Dies...“ ei ole iseenesest just kehv plaat.