Pastacas
“Tsaca Tsap”
(Kohvirecords)

Folktrooniliste andide pasta.

Kui Eesti rahval tuleb tulevikus vastupandamatu tung tutvustada Eesti muusikat väljaspool oma galaktikat, ehitavad nad kosmoselaeva, panevad sellele nimeks Lennuk ja valivad välja kolm lugu – üks Jää-ääre, üks Kollaaži ja üks Vennaskonna oma. Kõik lood vormistatakse tolleks ajaks elementaarsesse mp5-formaati, pannakse kapslisse ja saadetakse orbiidile. Ainult et pika rännaku käigus juhtub nende lugudega vaakumis midagi eriskummalist – kõik kolm muunduvad omavahel üheks failiks ning segunevad tundmatuseni. Protsessi käigus on mingid osad kaduma läinud, teised jälle juurde tulnud, lisaks väikesed vead, kiirendused, aeglustused, valed käsud… Kõik on nagu sama ja nagu ei ole ka.

Sellise eksperimendi tulemuseks ongi uus Pastaca plaat, mis võtab traditsioonilise Eesti folk-jazz’i valemi, lindistab sisse lauluread ning laseb seejärel masinatel rahus omavahel sellest rääkida, kuidas muusika juures on inimlik kvaliteet ikka kõige tähtsam.

Ja teiste planeetide elanikel jääb meist, eestlastest, täpselt samasugune mulje, nagu meil praegu neist on tekkinud: imeliku maailmapildi ja seletamatu intelligentsiga olendid, kes on loomingu põhjal otsustades veidi veidrad, ent väga südamlikud. 8

Tristan Priimägi

Koer
“Pure”
(MFM Records)

Koera debüütplaat – klähvib küll, ent ei hammusta.

Esimese hooga olin väga rahul. Sel plaadil on neli-viis väga head, särtsakat ja otsekohest pungilugu. Hea punk on kui lõukoera hammustus tuharas, mis lontis mee led virgu ajab. Ent mida lugu edasi, seda tõsisemalt ronib hinge kahtlus, et provotseerivate pealkirjade, ropu sõnajoa ning äkilise saundi taga ei ole mõjuvat ideed või mõtet. Või manifesti, kui soovite. Tõsi, eks too kunagi Eplikule kallale kippunud Rakvere tüüp (ja teised sarnased kulid) saab oma litaka kätte. Ent see on vahest kõik. Punki, kuigi esialgu nii paistab, tegelikult pole. Epliku ja tema sõprade “Koer” on kui ketiloom, kes hommikul nähtud kirjakandja peale hilise õhtutunnini vahetpidamata jaurab. Tüütuvõitu. Tuim hammustaja, selline bullterjeri tüüpi loom, oleks vast mõjusam.

Erandiks on ehk Kivisildniku esitatud “Hingede rändamine”, aga see on hoopis teine lugu. 6

Raul Ranne

Nick Cave & The Bad Seeds
“Abbatoir Blues/The Lyre of Orpheus”
(Mute)

Gospelkooridega glam-eepos.

See on seesama Nick Cave, kes oli irratsionaalse sünguse võrdkujuks. Aga see on teine Nick Cave ka. Mitte et kommertsiaalsem, aga tasakaalustatum. Mitte mingi kodanlik leebumine, pigem leebe intellektuaalsus, vaimuteravuse suurem silmapaistvus. Ja suur osa sellest muusikast oleks nagu kuskilt muust ajast tulnud ja nüüd meie jaoks ümber riietunud, jättes Cave’i lipsuta triiksärgi ja musta ülikonna alla glam-sätenduse paistma. Kuid glam ei olnud ju kodanlik muusika? Pigem camp ja äärmusliku rokkstaarluse käitumisjuhis.

Cave kõlab siin veel nagu John Cale oma paranoilisemal perioodil. Või 70ndate teise poole Bowie. Mis on ühe jaoks paranoia, on teise jaoks leebumine.

Oluline on siin just koorikasu­tus. Pidev suhtlemine staari ja (gospel)­koori vahel, pidev pinge, vahelehüüded, mis oleks nagu “Halleluuja”, aga on siiski midagi muud.

Lihtne, aga kandev. Jutustav, aga ratsionaalne. Pigem rituaal kui poptoode, aga samas rituaalina liiga argine, liiga personaalne.

Taustakeskkond pole metsikud lõunaosariigid või hämar ­Austraalia tühermaa ärakaranud sunnitöölis­te­ga; see on lihtne linnamaastik, kus võib süvenedes näha nii üht kui teist.

Esimene plaat “Abbatoir Blues” on ekstaatilisem, teine, “The Lyre of Orpheus”, rahulikum. Mõlemast jooksevad läbi siiski mingid jooned, mingid signaalid, mis vihjavad mulle, et kui “sügavusest” kultuuris üldse mõtet kõnelda on, siis võiks mõningaid siinseid fragmente näitena pruukida. 8

Tõnu Kaalep