Mihkel Kleis
“Freddy Krueger Death Chant”
(Mihkel Kleis)

Kolisev ja hirmutav ülipikk lo-fi mantra.

Miski tume basjas hääl teeb thumm, thumm, thumm, thumm. Ümberringi on katkematu kolin ja sirin: keegi harjutab kitarril tinistamist, keegi hõõrub ja taob plekitükke kokku. Midagi kiliseb. kõrgetest sahinatest kihisev moonutatud inimhääl korrutab “Freddy Krueger!”... “Freddy Krueger!”... “Freddy Krueger!”... “Freddy Krueger!”. Ja niimoodi tund ja veerand järgemööda.

Kõrvaklappidest on Mihkel Kleisi uudisteost füüsiliselt valus kuulata – selle maalinäitusega kaasaskäiva muusika salvestamisel on lo-fi saundi tagaajamisel jõutud enneolematule kõrvu torkivale tasemele. Kõlaritest huugates tekitab maailmakuulsa painaja Kruegeri surmaloits aga tasakaalu-, orienteerumis- ja identiteedihäireid. Ning see tume basjas thumm-thumm-hääl ähvardab pugeda läbi rinnakorvi ja vahetada kohad päris-südamega.

Kuigi bändide Luarvik Luarvik ja Edasi veduri Mihkel Kleisi avangard hüpno-soig pole kõlaliselt huvitav – mental-doosi saamiseks tuleb Black Dice’i ja Wolf Eyesi plaate edasi kräu­nuta­da –, on teos sellegipoolest õnnestunud: see on siiralt piinarikas ja hirmutav. Kindlustatud rahuldus inimestele, kes soovivad muusikast valu leida. Mõelge aga enne läbi: kas te olete selle ära teeninud? 4

Siim Nestor

Hope of the States
“The Lost Riots”
(Sony)

USA-obsessiivne orkestreeritud indie-rock.

Faktisõpradele. * Kolmandik selle albumi lindistustest toimusid Venemaal, ühes mahajäetud rõskes varjendis. * Mõned stuudiopäevad enne plaadi lõpetamist läks kitarrist James Lawrence, kes oma bändi materjali üle eriliselt uhke ja õnnelik oli, teise tuppa ja poos end üles. * Lõuna-Inglismaa linnakese Chichesteri bändi debüüdi “The Lost Riots” on produtseerinud Sigur Rosi produtsent Ken Thomas.

Alumist osa Hope of The Statesi muusikast on kerge segamini ajada Godspeedi, Explosions in the Sky, Double Leopardsi ja kümnete sarnaste tõsiste kammer-indie-orkestrite eepiliste maastikutega. Viiulite lõputud tuiskamised, klaverid, crescendo’d.

Aga orkestratsioonide kohal on Ameerika ajaloost, poliitikast ja kultuurist fastsineeritud (lugude hulgas nt “George Washington” ja iseseisvusdeklaratsiooni aasta nimeline “1776”) HOTSil rock. Paraku sageli liialdatult sentimentaalne, sirgjooneline ja coldplaylikult ambitsioonikas. Parimatel hetkedel aga püüab laulja Sam Herlihy tabada My Bloody Valentine’i meloodiaid otsivat Billy Corgani (kõik varasemate EPde palad, eriti “66 Sleepers of Summer”).

Et HOTS istub ühe kannikaga underground-rock’is ja teisega moodsa aja briti kommerts-rock’is on selle hämara kahevaheloleku pärast keeruline neid lõplikult hinnata. Päris hea, aga võiks veel parem olla. 7

Siim Nestor

Marillion
“Marbles”
(Intact Recordings)

Nad jäävad progeks surmani. Ja vist ei häbene seda enam.

See on progealbum. Igavavõitu, melanhoolne ja “sügav” progealbum. Jumal on säästnud mind kaheplaadilise versiooni eest. See, kuidas ümbrisel seletatakse, et kaupmehed ei armasta topeltplaate, kõlab nagu mõni paranoiateooria. See on ju publik, kes tahab alla laadida üksiklugusid?

Teiselt poolt tuleb bändile au anda, sest esiteks on nad saanud hakkama plaadi väljaandmisega vaid fännide ettemaksuraha kasutades. Teiseks kõlab see muusika siiski päris klassikaliselt. Lood on pikad, nimilaul neljaosaline. Üldmeeleolu on nagu vanema Genesise lugude rahulikumais osades. Laulja Steve Hogarth ei lähe kunagi liiga hüsteeriliseks või kurvaks nagu tema ammune eelkäija, Marillionile kuulsuse toonud Fish. Klavessiinisoolo on olemas, mida veel progealbumilt tahta?

Üht popilikumat raadiohitti; ja palun, “You’re Gone” jõudis Briti singlitabeli 7. kohale. See ei kõla nagu Marillion, see on vähemalt sama hea kui U2 viimase aja sügavalt keskpärane materjal. 6

Tõnu Kaalep

Rammstein
“Reise, Reise“
(Universal)

Saksa industriaal-müristajatel on jaks otsas.

Saksa keel on komandokeel. Seda tasub alati meeles pidada. Ka kõige romantilisemad ja sentimentaalsemad read kõlavad saksa keeles nagu veltveebli haukumine. Lugege originaalis Goethet ja Schillerit või vaadake saksa pornot, kui te ei taipa, millest jutt käib. Koos industriaalse müra ja brutaalse rütmiga moodustab Deutsch äärmiselt plahvatusohtliku kokteili, see paneb vanad sõjasetukad suuraudu närima ja kihutab grenaderid kaevikust välja. Mihkel Raud nägi korra mingis suveniiripoes Schikelgruberi pildiga särki ja kirjutas sellest suvisel hapukurgihooajal ajalehte mitu tuhat tähemärki. Rammsteini plaate müüakse kõigis plaadipoodides ja ükski kolumnist ei tee piuksugi. Äärmisel juhul vaevatakse meid arutlustega camp’ist, kitšist ja gay-sensibiilsest anaalhuumorist – ühesõnaga, kõigist neist asjadest, millest ikka räägitakse, kui viisakas seltskonnas jutt saksa perverssuste peale läheb. Aga setukaid ega grenadere see ei veena, sest nemad teavad: saksa keel on komandokeel. Ja käsud on täitmiseks, isegi siis, kui korraldusi jagab ersats-Manson või ersats-Zombie oma karjääri viletsaimal albumil. Kui tõmmata ajalooline paralleel, siis ütleks nõndamoodi: “Reise, Reise“ kõlab justkui Wehrmacht pärast Stalingradi. Eluvaim on veel sees, aga toss juba väljas.

MTV andis singlile “Mein Teil“ eetrikeelu. Tähendab, mõned ametnikud siiski suudavad Tartu semiootikaprofessori abitagi märke õigesti tõlgendada. 5

Mart Juur

RH Factor
“Strength EP”
(Verve)

45 minutit trompetigruuvi.

Verve Recordsi trompetiässa Roy Har­grove’i (talle need initsiaalid seal faktori ees ka kuuluvad) ja tema jazzmaffia uue EP puhul on peamiselt tegemist lugudega, mis möödunud aasta plaadi “Hard Groove” sessioonidelt nii öelda “üle jäid”. Ning rajult gruuvivat jazz’i on siin kogu raha eest. Roy trompet teeb peadpööritavaid piruette ja flirdib efektiplokkidega nagu kääride kaudu seinakontaktist 220 volti imev Miles Davis. Trummarid Jason “JT” Thomas ja Willie Jones III kütavad kohati sellist broken beat’i, mille eest Lääne-Londoni kruu Seiji & Co’ga eesotsas annaks pikemalt mõtlemata kolm tilka verd. Või siis sajaprotsendilise P-Funki sisaldusega “For Fun”, mis toob rambivalgusesse tagasi briti soulijumala Omari ning mille üks prodjuusseritest on muideks hausiguru Joaquin “Joe” Clausell.

Ühesõnaga, kuradi hea plaat, aga lubamatult lühike. Acid jazz’i truehead’idele muidugi kohustuslik. 9

Lauri Tikerpe

Green Day
“American Idiot”
(Reprise)

Poppunkarid tegid sisuka kontseptuaal-teose.

Mis asja? Bänd, mis oleks pidanud ammu oma pillid kokku panema, on üllitanud “kontseptuaalalbumi”? Koguni “punk-rock ooperi”? Jumala eest, kas ma pean nüüd veel nende laulusõnu ka lugema hakkama? Mark Twain ütles, et on ainult kaks võimalust lollist jänkist lahti saada – lintšida või valida ta Kongressi. Kumba võimalust peaks eelistama, et vabaneda Green Dayst?

Johnny Ramone on surnud. See kurb uudis on tänase ameerika pungi ainus sõnum maailmale. 2

Mart Juur

Elvis Costello & The Imposters
“The Delivery Man”
(UMG)

Teine Elvis on kantri- ja blues’i­põhise rock’ivormis tagasi.

Elvis elab! Või on see lihtsalt Costello come-back pärast ei tea mis hämaraid asju vahepeal… Mehe tagasitulek 80. aastate albumite vaimus – lood täis meloodiaid, kirge ja power’it. Teatud déjà vu-efekt ehk kahandab kohati kõvasti elamust, aga kokkuvõttes on album igati väärt kuulamist. Kõige parem asi selle üllitise juures on bänd – mitmekihiline ja klišeesid üllatuslike garneeringutega kostitav taust on tegus. Kuula nt “Bedlami“!

Pärast – paistab et igale praegusele artistile obligatoorset – anti-Ameerika avalaulu, mis iseenesest on ok, käivitub maa- või juurelähedane jõuammutamine. Domineerib kantri, vaheldumisi bluusipõhjase rokiga. Õnnestunud vokaalid ühes Lucinda Williamsi ja Emmylou Har­risega kosutavad ka neid, keda Cos­tello hääle vinguv vibraato häirib. 8

Tõnu Pedaru

Sigur Ros
“Ba Ba Ti Ki Di Do EP”
(EMI)

Üliesteetiline eksperimenteerimine, mängus balletikingad ja puukepp.

Islandi impressionistide Sigur Ros’i uus EP on tegelikult helitaust Merce Cunninghami tantsuetendusele “Split Sides”. Kolm lugu kestavad kokku umbes 20 minutit ning nende loomisel on põhiosas kasutatud kaht mängutoosi, glockenspieli’i, ja meeste enda ehitatud löökriistakomplekti nimega “bummsett”, mis koosneb kaheksast balletikingast ja mis puukepiga lüües mingit heli teevad. Kõlab nagu totaalne avangard, sisutühi originaalitsemine, kuid siinkohal tasuks ära mainida, et sama hullumeelseid vahendeid kasutas ka legendaarne John Cage, kes oli Cunninghami peamiseks kuriteopartneriks 60.–70. aastatel.

Nagu viimastel plaatidel, valib Sigur Ros ka siin väljendusvahenditeks staatika, vaikuse ja tühjuse – asjade väljendamise ütlemata jätmise kaudu. Kasutades vaid üksikuid silpe ja häälitsusi enne tähenduse teket, loovad nad hüpernaivistliku maailma, mille puhul on raske mõista, kas tegemist on idiotismi või sisemise kirgastumisega. Esimeses loos “Ba Ba” moodustub üksikutest mängutoosikõlksudest muster, millele lisanduvad teised arglikud, eksinud helid ning tulemuseks on õnnis, nukker ja imeilus vaikelu – tõeline “Islandi ballaad”. Järgnevates lugudes eksperimenteeritakse nooti aetud mikrofonivilinate, digitaalsete krudinate ja feedback-müraga, aga seda kõike üliesteetilises vormis. Kahju siiski, et plaat ainult pool kogemust edasi annab: võib vaid ette kujutada, millist muljet avaldas see muusika tantsuetenduse saateks laivis mängituna. 7

Tristan Priimägi


Dizzee Rascal
“Showtime”
(XL)

Tapvad bassikäigud ja kiire kisa – Dizze on jõupositsioonil tagasi.

Sel plaadil pole ehk enam “Boy In Da Corneri” värskust ega uudsust, aga seda rohkem on tal power’it. Pärast suurt pettumust, mis oli hiljutine The Streetsi nürivõitu kontseptuaal-album, on Dizzee selle suve UK garage’i päästja.

“Stand Up Tall” kõlab veidi nagu Prodigy “Girls”, selle vahega, et ta on tuhat korda meeldejäävam ja jõulisem. Uus getohümn “Imagine” liigutab lihtsalt rohkem, kui Mike Skinneri elu üle kurtmine eales suudaks. Igas loos on tappev bassikäik.

“You’re people gonna respect me, if it kills you,” ütleb Dizzee ja selles on mingit meeletut kirge ja võimsust, mis paratamatult tekitab isu võrrelda teda lõdva ja passiivse The Streetsiga. Ta on muusikaliselt vaimukam, avangardsem, suurejoonelisem, naljakam, igas mõttes kõrgemast klassist.

Ma ei räägi veel “aasta albumist”, aga see on kõige ELUSAM plaat, mis see aasta on kõrva hakanud. Kui 18.–19. sajandil lõi valge mees impeeriume, siis 21. sajand tundub olevat mustade päralt. Mike Skinner vs Dizzee Rascal, valgel mehel pole šansse. 9

Marek Kallin