Manchesteri isa-ahvi ehmatavalt hea biitpop.
Peab tunnistama, et kuulun nende kitsarinnaliste jobude hulka, kes on Ian Browni plaatidest aastate jooksul üle vaadanud, põhjendusega, et “see pole ikka Stone Roses”. Samal ajal on see pisut põrunud õuenarri olemisega mees saanud valmis oma neljanda kauamängiva, mis on, üllatus-üllatus, väga hea.
Plaadi pikkus on värskendav 35 minutit ning sellega annab Ian Brown vastulöögi levinud Selveri-mentaliteedile, mille kohaselt “rohkem muusikat” on alati “parem”. Muusikaliselt seikleb “Solarized” hämartsoonis, mida võiks justkui kirjeldada kui beatpop’i – indibändi, kust on vallandatud trummar ja tema asemele on palgatud trummimasin. Ian Browni vanadest aegadest tuttav kange lõualuuga lauldud Manchesteri-aktsent jätab ka seekord mulje nagu oleks mees just hambaarsti juurest tulnud.
“Time is My Everything” toob lisaks tavapillidele sisse veel ladinaameerika matuserongkäikude nuuksuva trompeti, “Keep What You Got” on tehtud ja mängitud koostöös Noel Gallagheriga ning “Kiss Ya Lips (No ID)” tutvustab Ian Browni kui sotsiaalkriitikut, kes ütleb: ID-kaart on paha!
Lisaks esineb ühes loos stroof “lord of the dance” ja ma ei saa lahti Michael Flatley kummitusest oma silma võrkkestal. Brrr. 8
Tristan Priimägi
Impressed 2 with Gilles Peterson
“Rare, Classic & Unique Jazz from
Britain 1963-1974”
(Universal)
Kullatükid kehvasti kaardistatud jazz-allikast.
Impressed on tabav tähistamaks muljeid briti jazz’ipärlite avastamisel. Esimene volüüm andis mõista, et sinnapaika asi jääda ei saa. Käesolev kinnitab, et brittidel pole midagi häbeneda jänkide ees, kuigi teatud alaväärsust ameeriklaste ees alati tunti. Lüüriline, literatuurne, poeetiline, loodusest ja folgipärandist inspireeritud, seega mahedam-õrnem, meloodilisem kui USA jazz. Ka eklektilisem, eksperimenteerivam reeglina. Ajavaim – 60ndate lõpp ja 70ndate algus oli ka selline – vabadused ja poliitilised maailmapinged. Midagi sarnast meie ajaga!? Plaadil on peamiselt mediteerivat modaalset modelleerimist, sekka törts kõvemat bopisvingimist – tõeline lakmuspaber inimolendi hingeküpsuse mõõtmiseks ja kosutamiseks. Kogumikku on Gilles koondanud vähem käibel olnud materjali. Nimed Don Rendell, Ian Carr on teada, aga näiteks kitarrist Amancio D’Silva on tõeliselt lahe avastus. Üleüldse – elavate esitustega on teine lugu, aga kui rääkida plaatidest, siis jazz’ifänn peamine aeg ja raha peakski kuuluma ja kuluma ajaloole. 10
Tõnu Pedaru
Marilyn Manson
“Lest We Forget – The Best Of”
(Interscope)
Laitmatult meigitud kolli dekadentlik vodevill.
Ameeriklased, need meie relvavennad kuulsusrikkas Iraagi sõjas, on mõne koha pealt ikka natuke imelikud. Regulaarselt umbes korra aastas manitseb mõni poliitik või usumees kogu sealset natsiooni Mansoni saatanlike sõnumite eest hoiduma. Ja tundub, et nad tõesti kardavad teda. Kardavad siis mida täpselt ikkagi?
Marilyn Mansonil on ilus sümboolne nimi, ta kingib häid slogan’eid lehepealkirjadesse, tal on hoolitsetud make-up ja mõned naljakalt kollituslikud videod. Ja veel on tal – võtke või jätke (parem muidugi jätke) – midagi üpris magedat muusika asemel. Eriti just see “best of”-kogumik ei lase teistmoodi arvata, olgugi et ma justkui mäletaksin, nagu oleksid mõned tema “päris” plaadid pisut paremadki olnud. Mõnes loos on pisut füüsilist vunki, ehkki vähe. Teisal ajab mõni riff end pisut erksamalt sirgu, kuid lõpptulemus on tühikäiguga dekadentlik vodevill igal juhul. Lõpuüllatuseks – milline kõrvulukustav karaokekräpp ikkagi on MM uus singel, cover Depeche Mode’i loost “Personal Jesus” (huvitav, et ta selle peale varem ei tulnud!).
On kena, et MM on kogu maailma nõrganärviliste jaoks kümmekond aastat plaate väljastanud, kuid ta lihtsalt ei tee seda, mida ta teeb, kuigi hästi. 4
Tõnis Kahu
Todd Rundgren
“Liars”
(Sanctuary)
Vaikse popgeeniuse kümne aasta töö
Nagu oleks Steely Dan otsustanud naturaalpillidest loobuda. Nagu oleks Stevie Wonder läinud tagasi oma hiilgeaastatesse. Nagu oleks XTC Ameerikasse kolinud. Nagu oleks Sting suutnud oma adekvaatsuse säilitada. Nagu mäletaks me veel Bruce Hornsbyt. Nagu elaks Marvin Gaye ikka veel.
Nagu-võrdlused tunduvad olevat selle tegelikult põhiosas 80ndate ebatäiusliku elektroonikarohke retro-sound’iga ja samal ajal ajatu souli-kallakuga pop-plaadi kirjeldamisel õige võte. Ma ei usu, et nüüd 56aastane ameeriklane Todd Rundgren oleks mingi üldtuntud staar. Pigem tuntakse teda kui produtsenti, kes rikastus Meat Loafi “Bat Out of Hell” albumit tootes ja on hiljem produtseerinud nii New York Dollsi, XTCd kui pidanud soolokarjääri samas kõrval. Kuigi mitte megastaar, oli ta piisavalt tuntud selleks, et tema stuudiosse tunginud röövlid ümisesid teda kinni sidudes ja tehnikat välja tassides tema hitte.
Aga hämmastaval kombel on ta täpne, terav ja zeitgeist’i- tajuga nii oma laulutekstides; kui ka üldisemas atmosfääritajus; ta teab, mis emotsioone ta oma muusikaga tahab esile kutsuda. Praktiliselt üksinda sisse mängitud ja lauldud “Liars” on kontseptalbum valedest inimeste vahel, valedest ühiskonnas, Jumalast, kes ei kõnele sinuga. Aga ka tulevikuunistuste läbikukkumisest, läbikukkunud presidendivalimistest ja mammonakultusest. Samas, see ei ole kurb ega vihane plaat, pigem stoilise rahuga toimuvat vaatlev, oma tegelikke teravaid seisukohti samas varjamata.
Rundgreni pop-tundlikkust tuleb eriti rõhutada. See muusika näib juba ammu olemas olevat olnud. See on nagu hea klassikaline mööbel, ilus vaadata ja hea peale istuda. Igasugused ajalised pretensioonid, küsimused trendikusest või vanamoodsusest kustuvad, kui neid laule kuulata. 8
Tõnu Kaalep
Europe
“Start From The Dark”
(Epic)
Hevimeestel kasvatasid juuksed jälle pikaks ja Europe ärkas ellu.
Kaheksakümnendate hairmetal elab üle tõusuaega ja seda mitte ainult Tallinnas, seoses Whitesnake’i kontserdiga. Van Haleni turnee Ameerikas on seisukohtadeni välja müüdud ja Darkness ning Electric Six hoolitsevad püha ürituse eest omal moel. Kes siis veel peaks ennast teiste hulgas uuesti pildile lohistama kui mitte Europe? “The Final Countdown” maitses omal ajal sama hästi kui šampus Vana Tallinnaga. Jaa, oli see vast üks vastupandamatu koks! “Start From The Dark” meenutab küll hoopis mingit muud segu, nalivkat šampooniga näiteks. 4
Mart Juur
