Norra jazz oma tuntud headuses.
Kui kedagi peaks kunagi huvitama, milline see Põhjamaa inimese hingeelu siis täpsemalt on, võib küsijale vabalt soovitada kuulamiseks Norra jazz’ivõlureid Beady Belle. Vastust pole neilt raske saada. Ökonoomselt, minimalistlike vahenditega loodud muusika, mis on ometi lausa paks teeskluseta inimlikkusest ja vaoshoitud soojusest. Marius Reksjø krõbedad, lihtsad arranžeeringud jätavad piisavalt ruumi, et Beaty Lechi delikaatne, kristallselge hääl ja tema intelligentsed (aga seetõttu mitte vähem poeetilised) laulusõnad võiksid särada.
Rohkem kui üks kord meenub plaati kuulates Jill Scott (ja Jazzi Jeff). Sarnaselt meisterlikud on Leachi rännakud argipäeva väikeste asjade maailmas ning Reksjø maitsekalt sulatatud jazz ja hip-hop. Näiteks “Goldilocks” – Philadelphia soul Oslo knihviga.
Õnneks ei ole Bugge Wesseltofti protežeed aga mingid ühestiilisuhte harrastajad. Biite võetakse siit ja sealt ning karge “Stooles and Rules” kõlab hoopiski nagu Ursula Rucker ja Jazzanova jämmimas naftapuurtornil keset Põhja-Jäämerd.
Aga tühja neist võrdlustest. Lõpuks on Beady Belle siiski Beady Bell – omanäoline ning eksimatult äratuntav jääsulataja. Ja muideks. Trendimaiatele ka väike vihje. Ma kusagilt lugesin, et Skandinaavia jazz on järgmine bling bling. Mida iganes see ka ei tähendaks. 9
Lauri Tikerpe
Kulo
“Onarhia”
(Kaljukotkas)
Vana nali.
Mõnikord juhtub, et ma sõidan koos Kojamehega 16 bussis linna. Alati juhtub, et Kojamees räägib ja mina kuulan. Tihti juhtub, et Kojamees jõuab oma jutuga välja aega, kus nemad Kuloga...
Nojah, nad keerasid omal ajal vinti julmalt üle. Trubetsky anarhia-ulmast sai onarhia-irve. Villu Tamme sapöörilabidatega relvastatud sõduritest Tbilisi tänavatel said kindlapilgulised laginal naervad tüdrukud. Ning siis läks Kulo laiali.
Kui buss Vabaduse väljakule jõuab, läheme kumbki oma teed. Ja mina mõtlen, mis juttu Kojamees siis räägiks, kui Kulo poleks vahepeal laiali läinud. Kas tal üldse oleks midagi öelda? 7
Mart Niineste
Erinevad esitajad
Verve Remixed 3
(Verve)
Jazz-gigant avab kolmandat korda arhiivi uksed.
Verve Recordsi jazz-klassika töötluste kogumikega on kaks head asja. Esiteks pole neil keskpäraseid lugusid. On kas väga leidlikud või täiesti mõttetud, igavad remiksid. Kolmanda plaadi hitt igas mõttes on muidugi Max Sedgley nägemus Sarah Vaughani über funky’st lööklaulust “Peter Gunn”. Sedgley mõnusad breikbiidid tuletavad meelde esimese Verve’i kogumiku pärli – Rae & Christiani kohtumist Dinah Washingtoniga. Ootamatu üllatuse suutis pakkuda ka Tom Findlay Groove Armadast, kes on võtnud koos Tim Huttoniga ette Shirley Horni klassika “Come Dance With Me” ja teinud sellest korraliku 80ndate lõpu elektrobugi, mille kaootilised klaveriakordid tunduvad esmapilgul täiesti noodist mööda olevat. Väga värske.
Mõttetutest meestest väga ei viitsigi rääkida. Nende lippu hoiavad kõrgel näiteks Adam Freeland ja Junior Boys. Aga see selleks.
Teine hea asi Verve’i kogumike juures on see, et iga Remixed-plaadiga antakse samal ajal välja ka töötluse all olevate originaallugude kogumik ehk siis Verve Unmixed. Nii et kui puudub vajadus eksponeerida oma plaadiriiulil (liig)kalleid Verve’i dekaadidetaguseid originaale, siis on see igati viisakas tehing. Eriti viisakas oleks see aga siis, kui Unmixed tuleks remiksidega tasuta kaasa. Või vastupidi. 5
Lauri Tikerpe
