Kanada postpunk-indie-debüüt räägib surmast laste keeles.
Kanada indibändi The Arcade Fire’i debüütalbum on kibemagus poeem surmast – katse mõista seda segast tunnet, mis kaasneb lähedase inimese kaotamisega. See plaat on suutnud still-kaadrisse püüda seltskonna lapsi täpselt sel hetkel, kui nad täiskasvanuks saavad. Ühest küljest lähevad liivakastimängud edasi nii nagu ennegi: tehakse pulli, kakeldakse ja tiritakse plikasid patsist, aga samas on vari juba üle seina libisenud ja surm omad korrektiivid teinud – nalja tehakse küll edasi, aga komöödia ja tragöödia on juba lootusetult segunenud. Nagu eluski.
Sama vastuolu laste ja täiskasvanute maailma vahel jätkub ka muusikas. The Arcade Fire üritab pugeda postpungi šikk- modern-ülikonda (samasse, kuhu Interpol ja Franz Ferdinand näiteks), aga tal hakkab seal peatselt igav ja siis võetakse appi uusi mänguasju – ksülofon, klaver, havai kitarr, akordion. Relvitukstegeva siirusega räägib “Haiti” Duvalieri diktatuurist läbi väikese tüdruku silmade ja “Neighborhood” kirjeldab, kuhu põgenevad lapsed siis, kui nende vanemad nutavad. Naiivsus ja dramaatika on nii täpselt balansis, et pähe tekib täielik puder. Parimad lood? Pick any. 10
Tristan Priimägi
Erinevad esitajad
“Klassikaraadio – 10. Eesti klassika, folk
ja džäss”
(Eesti Raadio)
Sümpaatse raadiojaama sünnipäevakingitus.
Ma olen Klassikaraadio valiv kuulaja, kuid tema õhtused segastiilis programmid (eriti “Fantaasia”) on ühed mulle sobilikumad raadiosaated üldse. Jah, see ei ole klassikaline muusika; aga öelge mulle, mis on klassikaline muusika ja mida selle mõistega peale hakata.
Topeltalbumi esimene pool on suurepärane komplekt tõepoolest klassikast (Pärt, Tubin, Eller, Kreek) ja sellega vahelduvast eesti nüüdismuusikast Sisaski ja Reinvereni. Rein Rannapit jätkub mõlemale poolele.
Teatud heakõlalisus on muidugi ilmne; teist, folgi- ja jazz’ikeskset albumit (Johansonid, Siiri Sisask, Hedvig Hanson, Triskele, WGT jne) kuulates saad aru, kuidas neid maailmu ühendab ka viimistletus ja teadlik kunstipära. Nii äärmuslik nüüdismuusika kui liigne rokkimine jäävad serva taha; ja see ettevaatlikkus muudab plaadi ka tervikuna kuulatavaks, mis selliste kogumike juures ei pruugi olla reegel.
Mul ei ole midagi selle vastu, et näiteks teadmatul välismaalasel jääb eesti muusikast selline ettekujutus, nagu see plaat sisendada püüab. 8
Tõnu Kaalep
Queens Of The Stone Age
“Lullabies To Paralyze”
(Interscope Records)
Blues’n’roll kivilaulud.
Küsimus: kui QOTSA oleks Tallinna tramm, siis mitmenda liini oma? Vastus: number 2, mis nüri järjekindlusega müristab Lasnamäe ja Kopli vahet. Mitmes ring tal parasjagu käsil on? Kurat seda teab. Igatahes, selles peatuses me oleme vist juba olnud.
Minu meelest pole Queens Of The Stone Age mitte bänd, vaid orkester. Orkester, mida raudse rusikaga dirigeerib Josh Homme, gargantualiku egoga mees. Enne uue albumi kallale asumist andis ta kinga bassimees Nick Oliverile, bändikaaslasele ammustest Kyussi aegadest. Kas on mõtet küsida, kus on Dave Grohl? Eks seltsimees Stalini kõrvalt hakkasid vanad kaasvõitlejad samuti ühel hetkel ära kaduma. Kuid traditsioonid on diktaatoritele ometi tähtsad. Sellel plaadil näiteks kehastab järjepidevust ZZ Topi sammalhabe Billy Gibbons. Aga teisest küljest, nendestsamadest rock-muusika ja blues’i traditsioonidest käib “Lullabies To Paralyze” üle justkui tulise rauaga, nõnda et järele jääb põletatud maa ja peotäis söestunud konte, mis kunagi kuulusid Nirvanale, Pixiesele, Ramonesile või Led Zeppelinile.
Ma ei ütle tegelikult, et see on hea plaat – vaevalt üldse leidub palju monomaane, kes suudavad sind veel hullemini närvi ajada kui Josh Homme & Tema Poisid – aga nagu paljude muude asjadega siin maailmas: see on ebameeldiv, kuid ilmselt vältimatu.
Niisiis, küsimus: kas see on lõpp-peatus? Vastus: ei, alles Keskturg. 9
Mart Juur
Hot Hot Heat
“Elevator”
(WEA)
Tantsurokkarid on end liiga ümaraks ja positiivseks vorpinud.
Kui eelmine Kanada alternatiivrokkarite dance-punk stiilis plaat “Make Up The Breakdown” oli mu 2003. aasta lemmik, siis “Elevator” tundub olevat 2005. aasta pettumus. Mitte et see oleks niivõrd halb üllitis, aga probleem on selles, et kui eelmine kord saavutas Hot Hot Heat uskumatult perfektse tasakaalu teravate kitarririffide ja killer-meloodiate vahel, siis nüüd on neist saanud tüüpiline pehme USA kolledžibänd.
“Elevatori” kallal istuti kaua stuudios ja seda on näha, kõik potentsiaalsed teravused on ilusasti liivapaberiga ümaraks ja viisakaks lihvitud. Krooniliselt üleprodutseeritud. Põhilugu “Goodnight Goodnight” kutsuti neid esitama ontlikusse Jay Leno show’sse, kus bänd meenutas kergelt Weezeri videost “Buddy Holly” tuntud nohikuid. Ning kogu “Elevator” on nii naiivselt ja ajudelekäivalt positiivne, et muutub väga kähku tüütuks. Liiga palju Prozacit pole ka hea. Ehk ainult nimilugu “Elevator” ja “Island Of The Honest Man” suudavad reprodutseerida fantastilise eelmise plaadi fiilingut. Ja see pole piisav, et Hot Hot Heati jätkuvalt armastada. 6
Marek Kallin
Frida Hyvönen
“Until Death Comes”
(Licking
Fingers)
Õrnake tüdrukute-indie.
Linda Hyvönen on nagu plikade Kings of Convenience. Norra asemel on küll Rootsi, aga pluusid on heledad, pesu puhas ja inglise keel aktsendivabalt täiuslik. Kerge ja sümpaatne muusika, mis elusid ei muuda, aga päeva võib paremaks teha.
Lugude sünni impulss pole tapvalt catchy meloodia ega oigamapanevalt diip idee, vaid habras mõttekatke, mis leiab kodu endast kümneid kordi suurema valge klaveri klahvides. Kümme laulu on kerged ja õhulised – muusikaliselt pretensioonitu ja pehme kevadpäeva saundträkk. Laulusõnad on isiklik jutt. Suhted ja seks ja värk, aga ikka kerge iroonia ka, mitte niisama tundlemine. Nendel Skandinaavia plikadel on ilusad soengud, suitsud hambus kogu aeg ja eks nad on purjus ka enamiku ajast. Kui teile meeldib Stockholm, siis meeldib see Hyvöneni-mutt ka.
Once I was a serene teenaged child / once I felt your cock against my thigh / you said you were a poet man / your poetry wasn’t obvious to me / when you said I had the stuff to drive you wild.
Plikade värk, ühesõnaga. 8
Maria Ulfsak
Daft Punk
“Human After All”
(EMI)
(Uus) Daft Punk ei mängi mu majas.
Daft Punk on kaval. Oma kõige sünteetilisema, ebainimlikuma albumi nimeks kirjutavad need avalikkuse ees roboti-kostüümides poseerivad muusikud peale “Human After All”. Ja nii ei pööra paljud põhitähelepanu plaadi muusikale, vaid teoretiseerivad. Kas me kõik oleme robotid? Või kas kõik robotid on tegelikult inimesed? On masinatel hing? Ja muu kasutu pahn, selle kõrval, kui “Human After All” on daft-pankide kõige nigelam album.
“Discovery” ilmus neli aastat tagasi, kuid järg kirjutati ja salvestati vaid paari kuuga. Kasutasid nad oma tehnopargi kõige tooremaid helisid ning vaid kahte nooti. “Human After All” on monotoonne – tüütult monotoonne, mitte ahvatlevalt hüpnootiline – ning kõige-robotlikumalt-kraftwerklik 80ndate soft-rock’i update. Ainult, et Van Haleni “Jump”, või kas või “Survivori “Eye of the Tiger” tundub uue Daft Punkiga võrreldes märksa mahlasem, diskovõimekam ning lõppude lõpuks ka meeldivam muusika. Väga kummaline vasturääkivus seegi. 3
Siim Nestor
