Nu-, räpp- ja sport-metallistide esiisad.
MTV mängis nad sama suureks kui Metallica või Guns N’ Rosesi, aga see oli vaid optiline illusioon, tüüpiline televisioonile. Faith No More’i ots saabus õnneks enne, kui bänd ise silmamoondust uskuma jäi.
Tagantjärgi paistab, et hevimetali kategoorias oli Faith No More üks neist veidrikest, kes kaheksakümnendatel-üheksakümnendatel suure plaadifirma all tööd said, enne kui projektijuhid tulid ja toodet positsioneerima hakkasid. Nende suurim hitt, Lionel Richie “Easy”, olnud lihtsalt üks väike inside-joke. Nali seisab selles, et kui seda kogumikku uskuda, siis parem osa ansambli loomingust just samasugustest “väikestest” inside-joke’idest koosnebki. Juba varasem, Chuck Mosely aegne materjal sunnib paralleele vedama mitte Metallica või gunneritega, vaid hoopis ja eelkõige Sparksiga ning hilisem “Angel Dusti” periood seda enam. Tõepoolest, täitsa vabalt oleks võinud juhtuda, et Faith No More’ist olekski saanud Sparksi mantlipärija. Kuid läks teisiti, Sparksi mantlipärijaks sai Sparks.
Selline väike inside joke siis, nuta või naera. 7
MART JUUR
50 Cent
“Get Rich or Die Tryin’”
(UMG)
Eminemi hõlma all töötav kurjategija.
Sent surmale võlgu. See tuntud vana väljend on sõna otseses mõttes saatnud uut skandaalset ja meeletult edukat New Yorgi räpparit tervel eluteel. Räpparit, kelletaolist polnud ka 90ndate kõige hullemate gangsta-räppar-sündikaatide, nüüdseks seaduse jõul laiali aetud ja trellide taha pistetud Murder Inci ja Death Row tegelaste kampades.
Sündinud ja kasvanud ülivägivaldses jamaika emigrantide linnaosas, on Curtis Jackson (50 Cent) läbi teinud tõsiseltvõetava alaealise kurjategija karjääri. Intensiivne narkoäri tänaval, kampadevaheline rivaliteet, rindu pussitamine ja muidugi ägedad tulevahetused on elukogemused, millest valdav enamik räppmuusikuid enda tobedates riimides vaid teoreetilises plaanis etlevad. Aga 50 Cent, korralikult kinniistunud mees, vastutab täielikult oma basaari eest. Ta on ehtne, reaalne kriminaal. Ilma võltspoosi ja isehakanu mentaliteedita.
Õnneks (tema edukuse õnneks muusikaäris) ja kahjuks (tema kumiiri Jam Master Jay fataalseks kahjuks) rõhutab 50 Cent enda tõelist kriminaalset tausta ja ülejäänud pseudo-gangsta-räpparite jobulikkust lausa erilise agressiivsusega.
Lask kõlas sügisel 2002, kui konkurentide palgatud hitman’id tulistasid stuudios surnuks legendaarse Run DMC ninamehe Jam Master Jay. Räägitakse, et juhuslikult. Hõbekuulid olnuvat sihitud tema õpilase – 50 Centi pihta. Veel vana aasta õhtul arreteeriti 50 Cent uuesti. Seekord ettekäändeks loata tulirelv, sügavamaks põhjuseks hämarad arveldused New Yorgi narkolordidega. Ega ükski plaadifirma teda signeerida ei julgenud. Ikkagi päris bandjuuga, mine tea. Seitsmekohalise lepingu tegi lõpuks kõikvõimas Eminem. Kuid küllap temagi väriseb, kriminaalid on ju ettearvamatud ja mees on nii FBI kui DEA active-list’is.
50 Cent oli sügisel üks enimräägitud figuure Ameerika muusikabisnises ja kõige rohkem esindatud artist sealses ajakirjanduses. Eeltöö on kandnud võimsat vilja. Kui tema debüütalbum 6. veebruaril letile ilmus, müüdi plaati esimese viie päevaga käsitamatu arv – 872 000 ühikut. Sümboolse nimega “Get Rich Or Die Tryin’” on seega kõigi aegade enimmüüdud debüütalbum USA muusikaturu ajaloos. Murru ja Rummu, tehke järele! 6
KOIT RAUDSEPP
Erinevad esitajad
“Progressive FOrM Presents: Forma 1.02”
(Progressive FOrM)
Kuulajasõbralikku programmeerimist Jaapanist.
Progressive FOrM on järjekordne väike elektroonikaleibel. Sedapuhku Jaapanist, kuid esmapilgul tundub, et sealsed progressorid püüavad oma Euroopa ja muuilma analooge igakülgselt jäljendada. Nemadki kummardavad helieksperimentalistikat ja psühhedeelilist, ent samas surmtõsist elektroonikat ning seavad näiliselt oma täpselt määratletud kontseptsiooniga loomele ahistavad raamid. Sellises standardses pakendis võib Progressive FOrMi suurepärane muusika märkamatuks jääda.
Enneolematusega “Forma” ei üllata. Uutele motiividele eelistab see kogumik värsket lähenemist vanadele mõtetele. Traditsioonilise kõlaga helimustrid on kokku pandud matemaatilise täpsuse ja jaapanipärase minimalismiga, tulemuseks on sujuv ning täiesti sundimatu muusika. Tegelikult ongi hingestatus ja heal tasemel produktsioon omamoodi uuendused, kõrvasõbralikkuselt on Progressive FOrMi artistid igatahes nii mõnestki tuntumast arvutitega klõbistajast peajagu üle.
Plaadi parim on Aoki Takamasa “Dear People” – sensoramalik lugu lihtsa tausta ja malbe vokaatorihäälega. Sounguarehouse’i “Ah Eh Ee’s” on lahedaid breike hakitud vokaalidega ning avalugu Tsuchiya Yasuyuki “Live For” segab ujedal foonil klaverisämpleid ja tänavamüra rahutult põrkleva rütmiga. Igavamaid ja tühjemaid lugusid on sel kogumikul ka, siiski on “Forma” näol tegemist tõesti hea elektroonikakokteiliga. 7
JÜRI F LOTMAN
Teenage Fanclub
“Four Thousand Seven Hundred and Sixty Six Seconds. A
Short Cut To...“
(Poolside)
Täpselt nii pikalt kitarril kanneldamist, nagu pealkiri lubab.
Fannyde laule on soovitatud küünikute parandamiseks. Teismeline Fänniklubi on tegelikult vanad habemega mehed tegemas vanu habemega nalju. Mahedad mehed nii vokaalilt kui kitarrikäsitluselt. Ühes netipoes olid liigitatud kategooriasse “Essential tortured troubadurs“. Neil Young meeldib neile ja ilmselt ihkaks nad sisimas olla ka Beach Boys. Need romantilised ðotlased pole siiski niivõrd ajatud kui ühe perioodi britpopi bänd. (Ja sealtki meeldib näiteks üsna sarnane Boo Radleys miskipärast rohkem.) Liialt optimistlikud, liiga luuserid kõvema roki austaja jaoks
Paaril korral tuleb nende meloodiataju siiski tunnistada. “Mellow Doubt“ kindlasti. Ja “pa-pa-paa’ga“ “I Need A Direction“ kõlab nagu Claire’s Birthday, kui seal kirjutanuks lugusid Jaan Pehk. Korraks rokivad Oasise moodi sütitavalt (“I didn’t want to hurt you“ refrääniga “Concept“), korraks nagu mingi vastik punkpoistebänd (“Radio“), ent enamjaolt on lood liiga ühesugune, vahettegematu folkindie. Ei kujuta ette inimest, kes vajaks rohkem kui ühte nende plaati.
Olen ka pahane, et puudub alternatiivsemalt, ’93. a albumilt “Norman 3“, mille “I’m In love With You“ igatsemine käis läbi luude. See oli ju isegi singel! 4
MÄRT MILTER
