plaadid

Junkie XL
"Radio JXL: A Broadcast From The Computer Hell Cabin"
(Roadrunner Records)

Elvise karjääri päästnud hollandlase juurde on kogunenud järgmised abivajajad.

Tom Holkenborgi rusikas sobib silmaauku nei­le, kes hindavad tantsumuusi­kas kõ­ve­maid väär­tusi, et mitte öelda puhast sa­do­ma­sohhismi. Ajal, mil hau­sihipid maale suvitama sõidavad ning flower power’i leebe terror il­mu­tab vai­bumise märke, võime sellest linna tolknema jäänud vilemeeste rõõmuks ometi rääkida.

Siiamaani on Junkie XLi suurim õnnestumine Elvise unustatud b-pool "A Little Less Conversation", mis träänsiliistule tõmmatuna leidis tee kõigi märtrannamäede plaadikohvrisse. Käesoleval plaadil seda lugu küll ei leidu, aga…

"Radio JXL: A Broadcast From The Com­puter Hell Cabin" on töönarkomaanist holland­lase ambitsioonikas suurprojekt, mida minusugune paksu kultuurikihiga inimene võib va­balt võrrelda Vardo Rumesseni "Joonase lähetamisega" feat. Eduard Tubin. Tavakasutajale on kättesaadavad epopöa kaks esimest osa "3PM" ning "3AM", kolmanda ("7AM") ma­halaadimiseks tuleks ära käia aadressil www.Ra­dioJXL.com. Tunnistan, et mina oma nina sinna ei toppinud. Töömahukas ning selgeid väsimuse märke ilmutav album äratab väljaspool siseringi tähelepanu vaid ilmatupika ning kohati väga prominentse külalisartistide listiga.

Seekord teevad Junkiele "Elvist" Robert Smith, Dave Gahan, Peter Tosh, Chuck D, Gary Numan, Solomon Burke, Terry Hall, Anouk, Saffron ja Grant Nicholas. Miks nad seda teevad? Tosh-kadunuke ei saa enam midagi kosta, aga näiteks Chuck D selgitas intervjuus Areenile oma osalust niimoodi: "Mind ei huvita. Räpp-artistina olen ma terve karjääri olnud selle poolest tuntud, et ma ei karda midagi ete võtta. Paljud räpparid kardavad erinevate asjadega katsetada. Nad kardavad, et see kahjustab nende mainet."

Siin avaldub muidugi eriti selgelt see kuulsuste seas levinud arusaam, et tantsumuusikaprodutsentidel polegi mainet, mida koostöö erinevate popstaaridega võiks kahjustada. Aga võib-olla ei olegi. Peaasi, et tantsida saab. 5

Mart Juur

Joe Jackson Band
"Volume 4"
(Rykodisc)

Peavoolus tagasi ehk Parem kui REM

Vahepeal tundus, et 70ndate lõpus rockiga ja 80ndatel popiga tegele­nud, nüüd New Yorgis elav inglane Joe Jackson on lõplikult ja üleni kunstiks muutunud. Nii sundisid mõt­lema tema eksperimendid sümfooniavormi ja jazziga, ka viimane laulužanris sooloalbum "Night and Day II" kõlas "kunstipäraselt". Aga ei. Nüüd on ta kokku kogunud oma karjääri alguse kolme albumi taus­tabändi, siit ka "Vol 4" pealkirjas.

Glam, ska ja muud vanad head asjad (isegi punk!) tulevad Jacksoni uutes lauludes (millest mõned kõlavad, nagu oleks nad Michael Stipe’i kirjutatud) paisu tagant välja, ei mingeid liialdusi ega üleprodutseerimist. Plaat kõlab live-võttena, mida ta pea­aegu ka on. Vanad mehed juba, aga hämmastav entusiasm. Jacksoni enda laul ja klaver või hammond on alati esiplaanil.

Tegelikult pole kunstipära ja hiilgav lau­lu­konstrueerimise oskus Jacksonit ka nüüd, teadlikult spartalikumais oludes maha jätnud. 8

Tõnu Kaalep