Raadiomoosiks keedetud “elumehe” blues-rock.
Ameeriklastest on neil päevil imelihtne halvasti kirjutada. Ma võiksin ju väita, et Hootie & the Blowfish on tüütu raadiorock selle sõnapaari ilgeimas tähenduses (mida ta ka kahtlemata on). Ometi tunduks see väide ilmselge maaslamaja löömisena. Olgu, üritagem midagi maailma muusikapressi ajaloos pretsedenditut – kirjutada “objektiivne” arvustus tollele täiesti arusaamatutel põhjustel mõned head aastad tagasi millisekundiks USA menuartikliks nr 1 tõusnud ansamblile. Või õigemini, nende uhiuuele omanimelisele plaadile. Üritagem, üritagem, üritagem...
Proovigem mitte mõelda soovunelmale, et muusika võiks tahta midagi enamat kui kellegi meele lahutamine. Katsugem saada lahti eelarvamusest, et USA muusikaturgu reguleeriv raadio on ajusurnud. Tahtkem näha nende keskeale kalduvate nägude taga isiksusi. Ürita, kuidas soovid, “Hootie & the Blowfishi” kuulamise järel jääb pähe uitama kaks lauset: “Kellelgi on sellist muusikat kindlasti tarvis” ja “Leidub hullematki kraami”. Selliste argumentide ees olen ma jõuetu. 3
MIHKEL RAUD
Bill Frisell“The Intercontinentals”(Nonesuch)
Soe ja kunstipärane maailmamuusika.
Juba mitmendat korda kuulates tundub see plaat ikka ühe ja samana, kirjeldusena igavesest suvest, laisast, kuid siiski kergelt intellektuaalsest lebamisest lamamistoolis. Aprilli keskpaigast pärit avastus, et maa on siin-seal veel külmunud, muudab suveunistuse veelgi roosamaks, veelgi ihaldatumaks. Kas 2003. aastal suve ei tulegi?
Staarkitarrist Bill Frisell on oma aastatepikkuse karjääri jooksul mänginud mida iganes, tema viimaste aastate tööd tunduvad siiski pisut kokku tõmbuvat just traditsioonikäsitlusse. “The Intercontinentals” just sellega tegelebki. Kuigi traditsioone, millega tegeleda, on natuke palju, kuidas nad kõik kokku mahuvad, nii et keegi ei karju? Plaadil osalejaist seob Friselli ennast ja steel-kitarride virtuoosi Greg Leiszi just kantrimuusika õilsam osa; kuid lisaks on siin ka Sidiki Camara aafrika trummid, Jenny Scheinmani viiul, kreeklase Christos Covetase oud ja bouzuki, ja muidugi Brasiilia mõtlev popstaar Vinicius Cantuaria kitarri, löökpillide ja lauluga.
Ma tahaksin, et selline suvi, nagu siin plaadil kostab, tänavu ka tuleks. Tõesti, väga. 7
TÕNU KAALEP
Evan Dando
“Baby I’m Bored”
(Setanta)
Lemonheadi esimene soolo ja esimene teos pärast narkopõrgut.
Iga bändi artisti esimest sooloprojekti tasub tähele panna – mis siis on see, mida ta bändis teha ei saanud? Dando muidugi praktiliselt oli ansambel Lemonheads, ja bänd kadus 7 aastat tagasi ise ta ümbert ära, sest ei viitsinud enam oodata, kuni mees tee kokaiinipilvest välja leiab. Evani väljapääsuks osutusid suured AA topeltuksed, armastus ja abielu, ja maatriksimaailmast meie omasse astudes taastus ka iha plaadistada.
“Mul on igav” on suuremalt jaolt folkalbum. Mees, kitarr ja pesemata juuksed. Kõige avalikumad on ilmselt “Hard Drive’i” sõnad, ja see on ka kõige kurvem pala. Eristatav on veel “Stop My Head” – Liv Tyler abiellus hiljuti Spacehogi lauljaga, aga petab teda hoopis Evaniga.
Graham Coxonit meenutab ta kõige enam, ka Becki “sooloprojekte”. “Igav” see plaat Dando hääle austajatele muidugi pole, aga ka mitte nii hea kui Lemonheads. Tema järgmine soolo enam nii väga ei huvita. 5
MÄRT MILTER
Terre Thaemlitz
“Lovebomb”
(Mille Plateaux)
Gay-elektroonik haarab koopiamasina.
Eksperimentaalse muusika puhul on tihti kontseptsioon olulisem kui muusika ise, kusjuures mõnikord täiesti õigustatult. Aga kahjuks ei saa seda öelda Terre Thaemlitzi uue albumi “Lovebomb “ kohta. Album mõjub totaalse kokteilina, mida on üritatud tähendusrikkalt serveerida. Võibolla plaadi taga olev segane filosoofia mingitest erinevatest lähenemistest armastuse mõistele võiks ju miskitpidi ehk töötadagi, kui plaadil olev helimaterjal seda õigustaks. Siit leiab aga mitmeid lausa plagiaadini ulatuvaid elemente. Eriti kriibib kõrva see juba VVm-i “sicklove’ilt” tuttav meeleolu. Originaal mõjus puhta huumorina geniaalselt, samad elemendid siinses kontekstis on aga üsna küündimatud. Kui mäng on mängijast üle, ei saagi midagi head loota.
Tundub, et isegi aastaid areenil olnud ässad, nagu seda juba üle kümne albumi avaldanud Terre Thaemlitz kindlasti on, ei pruugi sugugi konteksti tunnetada mõnest koolipoisist paremini. Kui tervikpilt asja ei rikuks, leiaks ehk “Lovebombilt” ka mõne päris hea helitüki, praegusel kujul muutub see keeruliseks. Aga et mitte plaati ainult maha teha, võiks kiituseks siiski öelda, et tegemist on keskmisest tunduvalt parema eksperimentaaliaga. 4
AIVAR TÕNSO
The Mighty Bop feat. Duncan Roy
“The Mighty Bop”
(Yellow)
Kuulsa diskohausimehe diivanijätsu projekt.
Pariislast Christophe Le Friant’i tunneme Bob Sinclari nime all, projekte on tal muidugi rohkem (kellel tänapäeval poleks, alati peab mitu rauda tules olema!) ning The Mighty Bop on üks nendest. Nagu viljaka musjöö teisi tegemisi, iseloomustab ka tema jazziprojekti pealiskaudsus, teravmeelsus, hea hoog ning mõningane tallamine nõudlikuma maitse piiridel. Ses mõttes sarnaneb ta kogenud ajalehekolumnistile.
Koos vokalisti Duncan Royga serveerib Christopher meile plaaditäie muhedaid easy-listening standardeid, “ühest kõrvast sisse, teisest välja”-meetodil kuulamiseks mõeldud kenasid vikerviise ja estraadimeloodiaid. Kvaliteetne tarbekaup, logardite meelelahutus, mis kuulutab rahulolu ning kuulub heaolu juurde. 6
MART JUUR
