Plaadinupud: Portico, Tähetargad, Mari Kalkun ja Runorun

Mari Kalkun ja Runorun

“Tii ilo”

(Rockadillo)

8/10

Mari Kalkuni uus album kõlab traditsioonikesksusele vaatamata üllatavalt värskelt ja kõnekalt. Ilmselt on sellesse omajagu panustanud ka ansambel Runorun, mis koosneb Soome ja Austraalia muusikutest ning kellega koos album “Tii ilo” salvestatud on. Varasema, kodulindistusi meenutava kõla asemel on puhas ja viimistletud stuudioproduktsioon, mis Kalkuni muusikupotentsiaalil täiel määral realiseeruda laseb. Enam ei ole lood pelgalt laulu- ja instrumendikesksed, vaid täis üllatavalt põnevaid kõla- ja helikatsetusi. Kuulake näiteks lugu “Meri kohiseb mo sihes”, mis oma minimalistlikult puhta ja vaikse olemisega meenutab mõnd plaadifirma ECM etnodžässi albumit, Jan Garbareki “I Took Up The Runesi” näiteks. Või jõuline “Sõalaul”, mis kriipivast ja kraapivast helikaosest vaikse tormi kasvatab.

Kergelt mõistatusliku aura lisavad ka eri keeled ja murrakud (võro, seto, kihnu, liivi, vadja jt), mida Kalkun julgelt kasutab. Näiteks “Jakopi unõnägo”, mis räägib sellest, kuidas keegi Jakop unes taevas käib, on täis väga huvitavaid keelelisi kujundeid, mis just tänu murdele lausa müstiliselt mõjuvad.

Lõpuks võib öelda, et uuel albumil kõlab Kalkun julgelt, kuid samas otsinguliselt ning tulevasi albumeid silmas pidades on põnev jälgida, kuhu need otsingud välja viivad.

OTT KAGOVERE

Portico

“Living Fields”

(Ninja Tune)

3/10

Varem olid nad Portico Quartet, kandideerisid Mercury Prize’ile ja jõudsid oma malbelt eksootikamaiguse nüüdisjatsuga Tallinna ka. Jazzkaar reklaamis neid tookord: “kõlab nagu miski, mida pole eales varem kuuldud” – noh, “Doktor Doolittle’is” reklaamis kah rändtsirkuse direktor tavalist opossumit seninägematu imelooma “arri-garrina”. Mis seal ikka senikuulmatut oli, aga mõtisklemiseks ja kirjatööks keskmiselt sobilik foon, todan’d küll. Ära vist ikka ei tasunud – ja hiljutise suunamuutuse järel ei tihkaks vist enam ükski promootor kunagist reklaamlauset kasutada. Vokaalidega varustatud “Living Fields” on just selline 100% turvaline, viisakas ja hillitsetud kunstipärane melanhoolia, mida mõni aasta tagasi ehk pilgatuks hipsterimussiks, aga millest nüüd on juba laiatarbekaup saanud. Peamiselt laulavad Jono McCleery ja Joe Newman (Alt-J) lugusid vaheldumisi, aga mõjuvad oma maneerlikkuses üsna eristamatult – ikka veidi karedust, mis teeb õhkõrna linnukese “roki” mälukasti, ja veidi hõllanduslikku falsetti, mis peaks vist autentsete tunnetega seostuma. Lõpuloost kostev Jamie Woon suudab kõlada veelgi anonüümsemalt, üleüldse vaevu kohal olles. Ma ei kujuta seda plaati küll ette mujal kui hotellide fuajeekohvikuis ja ausalt öeldes natuke hirmutab, kui paljudele (minust märksa noorematele) on see “väärtmuusika”. Panen nüüd seepeale LunchMoney Lewise “Billsi” peale, valjusti, kohe märksa parem hakkab.

BERK VAHER

Tähetargad

“Tähetargad”

(Superbandiit)

7/10

Tommyboy ja Abrahami ühisprojekti tugevaks küljeks kirju, nakkava biidistiku ning andekate produtsentide Alko ja s’Poomi stuudiopanuse kõrval on mitmed südameverega kirjutatud, kuumade jugadena voolavad laulutekstid, kord ahastuses, kord nördimuses, kord lõõpivas üleolekus siirad nagu pissihädas kekslev poisike. Rütmide kallal töötanud s’Poomi, Sticka ja Mauri Saksi käekirjad moodustavad erinevustest hoolimata sujuva biitkalligraafilise mustri, millest kaugenev lõpupala “Las ma olen kurb” Jaan Pehu ootamatu ja unustamatu itkuvokaaliga sobib samuti oma kohale nagu täheneet universumi nahktagisse. Ennustan, et vigurlikku “Kuu pealt kukkunut” lauldakse sel suvel kaasa mitmel festivalil, “Kaiff” ja “Naera” võivad nii mõnegi pujääni elu üle järele mõtlema panna ning kohaliku hiphop-liivakasti gangstamänge tögades muhku noriv “Veto” sikutab suunurgad üles vahest ka mõnel tögataval.

Tommyboy ja Abrahami ühisprojekti nõrk külg eelloetletud hüvede kõrval on paar labasevõitu, hinge kogunenud sapi ja pasaga kirjutatud, kuumade jugadena voolavat lauluteksti. Üleskutseid rahule ja üksteisemõistmisele ning kaasa mõtlema innustavaid teravusi õõnestavad ärapanemiskihust sündinud nürimeelsused. Populistlik-negativistlik “Vali!Mida?” on päevakajaline kord nelja aasta tagant enne valimisi, mõjudes muul ajal anakronistlikult nagu nõukogudeaegne satiir. “MKK (Muusikakriitikute kriitik)” võiks olla plaadi huvitavaim lugu, kui artistid ei arvaks, et “pede” on nüüdisajal ikka veel jõuline sõimusõna kasutamiseks nende kohta, kes noorte tehtud muusikast aru ei saa ja/või seda kiusu pärast eetris kiruvad. Sellegipoolest lauldakse ilmselt ka neid laule sel suvel kaasa ning minusugusel kriitikupedel pole selles osas palju kaasa rääkida. Õnneks.

MART KALVET