Platon, Nietzsche ja Wittgenstein polnud ju mingid teadlased!
Tõnu Viik: Sinu nimega seostatakse vastasseisu akadeemilise ja siis mingi teistsuguse, mitteakadeemilise filosoofia vahel. Kas Sa oled valmis ütlema, et mina, Esa Saarinen, ei ole akadeemiline filosoof?
Esa Saarinen: Ma nimetaksin ennast pigem igapäeva filosoofiks. Ma ei ole huvitatud oma ideede väljendamisest neile, kes töötavad filosoofia teaduskonnas. Samas räägin ma tihtipeale teiste erialade teadlaste ja õppejõududega, aga nemad ei eelda, et ma kasutaksin akadeemilise filosoofia keelt. Nad isegi ei mõistaks seda.
TV: Ja akadeemilise filosoofia keel, milles filosoofid omavahel räägivad, ei võimalda jälle suhelda teistega?
ES: Täpselt nii. Akadeemiline filosoofia on elust ja filosoofia ülesandest lootusetult võõrandunud. Loomulikult peavada ka akadeemilised filosoofid dialoogi ja suhtlevad teineteisega konverentsidel ning erialaste ajakirjade vahendusel, aga kõik see ei tundu mulle eriti huvitav. Hoopis olulisem ja asjakohasem on rääkida mitmesugustel inimlikult olulistel teemadel inimlikus keeles. Just see oligi algselt filosoofia pärusmaa. Sokrates tegi seda linnatänavatel, mille tänapäevasteks ekvivalentideks on massimeedia ja inimeste konkreetne töökeskkond. Sellist sokraatilist filosoofiat ma tahangi esindada. Ma ei väida, et olen selles edukas, aga see on see, ma teha üritan. Ülikoolide filosoofiateaduskondades aetakse asju nii, et see ei lähe enamustele inimestele karvavõrdki korda. Akadeemiline filosoofia ei üritagi midagi mõjutada, mis jääks väljaspoole ülikooli seinu. Võtame kasvõi Sinu enda doktoritöö Hegelist. Kes seda Sinu arvates loevad?
TV: See on tõepoolest mõeldud neile professionaalsetele filosoofidele, kellel on välja kujunenud oma nägemus Hegelist kui saksa absoluutsest idealistist ning ma üritan näidata, et need asjad ei pea paika. Hegel ei ole idealist ja ta ei arva, et tema filosoofiline süsteem oleks absoluutne. Õigupoolest tal ei olegi süsteemi. Hegel tegelikult hoopis parodeerib süsteemset filosoofiat ja ironiseerib filosoofia katsete üle absoluutseks saada. Ma muidugi tunnistan, et selline asi pakub huvi ainult sellele, kellel juba on mingi arvamus Hegelist ja kelle jaoks see, mida ta Hegelist arvab, on oluline.
ES: Aga kas ei olnud Hegeli enda arusaam sellest, mida filosoof teeb kui ta filosofeerib, hoopis teistsugune?
TV: Jah, võiksin isegi ütelda, et Hegeli positsioon oma filosoofia suhtes on Sinu omale küllaltki sarnane. Nagu väga paljud 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse saksa intellektuaalid arvas Hegel, et filosoofiaprofessori ülesanne on olla rahva harija. Juba nooruspõlves tahtis ta saada „rahvafilosoofiks“ nagu Hegeli üks eeskujusid –Herder oli ennast nimetanud. Fichte nimetas filosoofiaprofessoreid isegi „tõe preestriteks.“ Tolle aja intellektuaalide hulgas oli üldlevinud arusaam, et kätte on jõudnud uus ajastu, kus enam ei ole võimalik traditsioonide järgi elada, s.t., et elus orienteerumiseks ei piisa enam vanemate poolt saadud kogemuslikust teadmisest. Ülikoole asutatigi selleks, et aidata Saksa rahval kaasaegse eluga kaasa minna. Seega Sinu nägemus filosoofia missioonist kattub Hegeli omaga, aga nägemus ülikoolist on teine. Sina tahad ülikoolist välja tänavale minna, kus Sokrateski õpetas, aga Hegeli ja teiste arvates tuli seda teha just nimelt ülikoolides.
ES: Küllap on asi selles, kuidas tänapäeval ülikoole juhitakse. Kaasaegne spetsialiseerumise paradigma soodustab filosoofide töö kapseldumist kitsastele erialadele. Ülikooli administratsioon ei piirdu organisatsioonilise struktuuri eest hoolitsemisega, vaid üritab organiseerida ka teadmist ennast. Aga sellega muudab ta ka teadmise enda iseloomu.
TV: Sa tahad öelda, et olukord, kus filosoofia on muutunud kapseldunud professionaalide ringi omavaheliseks ürituseks, kus vahetakse ekspertarvamusi ekspertarvamuste kohta, on tekitatud haridusbürokraatide poolt?
ES: Ma ei tea. Ma ise olen olnud juba 15 aastat professor Helsingi Tehnikaülikoolis. See on väga ambitsioonikas inseneri- ja äriharidust andev kõrgkool. Nad lõid minu ametikoha, et ma õpetaksin seal filosoofiat, mis ei oleks sissejuhatuseks filosoofide ekspertarvamuste maailma, vaid oleks suunatud inimestele, kultuurile ja suhtlemisele nii, et akadeemilisest filosoofiast mitte-huvitatud inimesed sellest mingit kasu saaksid. Ei selles ülikoolis ega ka kusagil mujal maailmas niisugust ametikohta ei ole, aga sealne administratsioon mõistis, et see lisab mingi uue dimensiooni nende poolt antavale haridusele.
TV: Kas Helsingi Ülikool ei ole seda eeskuju järginud?
ES: Ei, Helsingi ülikooli filosoofia teaduskond ei ole praktiliselt orienteeritud. Muuseas, teil siin Eestis on head šansid luua selline ülikooliharidus, mis inimesi tõeliselt arendaks. Teie nõrkused osutuvad selle koha peal tugevusteks – teie ülikoolid on ju praeguse seisuga administratiivselt ja majanduslikult nii nõrgad, et neid on kerge muuta. Isegi üksainus inimene võib seda teha.
TV: Eestis on tõepoolest uus ülikoolikultuur alles välja kujunemas. Üleminekuaja segaduses on sündinud nii mõndagi huvitavat ja paljulubavat, mida „normaalsetel“ aegadel ilmselt ei sünniks. Samal ajal on majanduslikust huvist lähtudes olnud üsna palju kõrghariduse müümist ja selle organiseerimist nii, et oleks odavam õpetada. See kommertslik aspekt ongi stiihilist kõrgharidusinitsiatiivi diskrediteerinud. Riiklik kõrghariduspoliitika pole aga isegi proovinud meie tänase situatsiooni nõrkust positiivselt ära kasutada. Eesti riiklikud haridusadministraatorid on lühikese ajaga loonud kõrghariduse standardiseerimiseks sellise bürokraatia, mida isegi nõuka ajal ei olnud. Ühelt poolt saan ma neist aru: nad tahavad saavutada olukorda, kus noori libadiplomitega ei petetaks. Teiselt poolt suretavad nad välja selle üleminekuajale omase stiihilise initsiatiivi midagi uut ja huvitavat teha. Ülikool on väga keeruline ja vastuoluline asi, aga bürokraadile meeldiks kui õpetamis- ja teadustegevust saaks kuidagi üks-üheselt mõõta. Neile usuvad, et läänes on sellised mõõtmisvahendid leitud: publikatsioonide ja tsiteeringute arv, jne.
ES: See on küll eksitus, vähemalt humanitaarteaduste osas. Siin on vaja teistsugust visiooni. Aga Eestil on ju olnud julgust oma teed minna! Nii vähe on olnud neid riike, kus Lennart Meri kaliibriga humanist riigi eesotsas on olnud. Aga ega loovad lahendused muidugi taevast alla ei kuku. Te peate tõepoolest ise julgema otsustada, kuidas asju teha. Te olete Soomega võrreldes vanem kultuur ja Soome vaatenurgast on teil piisavalt peidetud kultuurilisi mõõtmeid, et võtta asjadele laiem vaatenurk, selmet pimesilmi loodusteaduste paradigmat humanitaariale rakendada. Seegi võiks olla Eesti stiili näitaja, et keskenduda loovatele, kuid seni veel läbikatsumata võimalustele, selle asemel, et lääne vigu kopeerida.
TV: Mis filosoofia bürokraatlikku mõõtmisesse ja selle õpetamise organiseerimisse puutub, siis tundub mulle, et võtmeküsimus on selles, kas filosoofia on teadus või midagi muud. Sokates, kuigi me teda filosoofiks peame, ei olnud üldse teadlase tüüp. Selleks oli pigem keskaegse kloostri skriptooriumis töötav munk, kes maailma melust kõrvale tõmbununa käsikirju kommenteeris.
ES: See on tõepoolest võtmeküsimus ja väga võimalik, et filosoofiaõpetlase prototüüp pärineb keskajast. Aga mõtle filosoofia ajaloo suurkujudele ja Sa näed kohe, et teadust tahavad teha nende hulgast ainult vähesed. Sokrates, Platon, Augustinus, Pascal, Kierkegaard, Nietzsche, Wittgenstein ja teised ei kirjuta mingil juhul tekste, mida mingite kriteeriumite järgi teaduseks võiks nimetada. Seda esiteks. Teiseks, ma arvan ka filosoofia kui tegevus ei ole taandatav teaduslikule tegevusele. Kas pole näiteks teater on filosoofiale palju lähemal? Filosoofia kui etenduskunst! Filosoofia eesmärk on ju panna inimeste mõtted liikuma, kusjuures siin ja praegu. Igalühel, kes loengut kuulama tulevad, on oma mõtlemine – see on justkui tema instrument. Mina, lektor, oleksin justkui dirigent, kes juhib inimeste mõtete liikumist, ja minu essmärk on nende instrumentide abil üks uus meloodia läbi mängida. See ongi see, mida ma teen.
TV: Kas Sa saaksid seda kuidagi lähemalt selgitada?
ES: Kui näiteks tuled mu loengule 20 minutit pärast selle algust, siis näed keskendunud inimesi. Tundub, et nad on keskendunud minu kuulamisele, aga tegelikult on nad keskendunud oma mõtetele. Ma ei püüa anda neile andmeid või teadmisi. Kindlasti saab ka teadmisi edasi andes loenguid pidada. Aga mina üritan kuulajate eneste mõtet liikuma panna. See aitab neil oma inimlikkus üles leida. Ka Sorkates üritas filosoofia abil inimestes konkreetset muutust esile kutsuda.
TV: Kas pole ohtlik öelda, et filosoofia püüab inimeste elusid muuta? Kuidas me siis eristame filosoofiat jutlusest või poliitilisest propagandast? Ka nendel puhkudel püütakse inimest muuta.
ES: Seal on sama vahe, mis kunsti ja religiooni vahel. Muidugi üritavad mõlemad kuulajat-vaatajat mõjutada, aga vahe jääb sellegipoolest sisse. Nii nagu igal kunstnikul on omad parameetrid ja mõjurid, on ka igal filosoofil omad: kes on agressiivsem, kes tagasihoidlikum, jne. Filosoofia sarnaneb religiooniga mitte siis, kui filosoof üritab oma jutuga mõjule pääseda, vaid siis kui üks filosoof julgeb kasutada akadeemia jaoks ebatraditsioonilise väljendusvahendeid ja ta selle eest üksmeelselt hukka mõistetakse. Küsi näiteks Tampere ülikooli filosoofiaosakonna assistendilt, mida ta Saarisest arvab. Ilmselt ta ütleks, et Saarineni töö on liiga triviaalne. Ja tal on õigus nende standardite seisukohalt, mida ta püüab järgida.
