Poeetilise viisiku uued tihid
Nad on tagasi - viis aastat laagerdununa, küll mitte lossikeldris nagu mõni vana bordoovein või burgunder, vaid nagu heeres või liustikuvein lageda taeva all. Täpsemalt Tallinna tuulte käes - sellest linnast on vähemasti meesluuletajail äratundmisi ja ülestähendusi.
Oleks ehk liiga labane neid stiilseks viisikuks kutsuda, aga stiilsed luuletajad on nad ometi. See tähendab, et AK, JR, KMS, TS ja EV meenutavad igati luuletajaid, neil on üldsuse silmis kindel luuletaja imago, mis kinnitatud nii avalike ülesastumiste kui loominguga. Nad on päris luuletajad.
Nii päris, et viis aastat tagasi kaardipakki arvustades seadsin ma nad vastavusse arbujatega: Künnap - Uku Masing, Sinijärv - Heiti Talvik, Soomets - Betti Alver, Viiding - Kersti Merilaas ja Jürgen Rooste - Paul Viiding jt. Päris kohatu pole võrdlus tänagi, kuigi - arbujate aeg on möödas, nii vana kui ehk viie aasta eest olnud uuski. Laagerdumisest on siginenud luulesse tumedamaid toone ja aastate park on sünnitanud resignatsiooni.
Lugesin kaarte kahel moel - alguses selles järjekorras, nagu need kahte 54-lehelisse kaardipakki seatud, seejärel jagasin kaardid kirjutajate järgi viide hunnikusse. Tuleb tunnistada, et esimene lugemine lõhnas kaotatud partii järele. Kaardid olid süngevõitu, läbi resignatsioonikibeduse vilksatas pisut nostalgiat, et lõpuks päädida Asko Künnapi apokalüptilise padaässaga: "Mida ütelda, lisada, / kui su enda illikuku / ninnu-nännu Mätust / Antikristus tuleb?" Siis pole enam miskit lisada, kui ehk ainult Künnapi enda luuletus "Maailmalõpu tiitrid".
Autorite järgi lugedes joonistub välja nende isikupära ja sündiv tundeelamus on kindlapiirilisem ja rõõmsam. Luuletajate alfabeetiline järjestus tundus mulle päris sobilik ka terviku hõlmamiseks.Asko Künnap on endiselt veidi Uku Masingu moodi, muide isegi oma hirmus ja vastumeelsuses indogermaanlaste suhtes, kes meid ja indiaanlasi oma supermarketitesse kugistavad. Tema kujundid on kõige efektsemad ja mitmekülgsemad, vahel dekadentlikult veidradki ("paniniks pöördub fekaal"). Oma vormilises mitmekülgsuses ja võtetepaljuses jätab ta samas ka kõige eklektilisema mulje. Oma teema - eestlase seestumine, murerahva muutumine - on selgroona kujundimöllu all adutav. Jürgen Roostes on veel haljast terast, maailma vallutamise ja avastamise rõõmu, kirjutagu ta siis endast, oma naistest, linnast või vabariigist. Muidugi toob leidmisrõõm ka pohmelli, mida Rooste kaartidel korduvalt nimetatud. Rooste on Künnapist ihulisem ja elulähedasem. Tema luules on helgust, huumorit ja kultuurilugu, olgu siis elust kultuuriklubis või Tuglase tissidest. Tema sõnadel pole Künnapi hauatagust kõminat, aga on rohkem maiste ihade helki. Rõõmsaim ja tundelisim viiendik kaardipakis.Karl Martin Sinijärv on suur sõnameister. Sinijärve kabuuris on kalambuur. Igasugu sõnamängude ja neist sündivate mõttepõigete peale on Sinijärv parajasti Eesti meister. Ta on natuke nagu Künnapi ja Rooste süntees, väga enesekindel ja vilunud samade teemade läbitöötaja. Ühtviisi endastmõistetavalt on ta mänguline ja moralistlik, kõrge ja madal, sõnadetegija ja otseütleja.Triin Soometsa elementideks on ihu ja vere hääl, "keha väljendab hinge", usub ta. Ta keha on ta koobas. Ta otsib teadmist, tunnet ja tegelikult kogu maailmakorda iseenese seest: "ma lasen lahti sinust / et võiksid mind pyyda / pime kytt / selleks et minuga magada / tuleb sul täpselt tabada / o ma teed, selle suunda / siis ma võtan sind kuulda." Nagu näha, pole koopanaise vahekord mehega mitte erootiline, vaid mingist igavesest seadmusest tingitud. Luuleruum pole Eesti (kõikide eelmainitud meesmängijate kosmos), vaid oma keha ja vaim. Puhuti astub Soomets keha ettemääratud rajalt mõtteluule mõnikord üsna hämarale teele. Elo Viiding on halastamatu sarkast. See väljendub juba luuletusele lisatud kommentaaris kaardi ennustusliku tähenduse kohta. Kõik luuletused saavad nii iroonilise raami, vahel pakub see kuiva huumorit, vahel on kalgivõitu. Viidingu sisyphoslikus maailmas on õnn lõhutud, tuleb vaid vastu pidada. Tal ei ole elu suhtes romantilisi eelarvamusi. Siin-seal kilgendab ohuaimdust, pole selge, kauaks seda maailma veel on. Pean tunnistama, et kui mul ehk viis aastat tagasi polnud selget arusaama Viidingust kui luuletajast, siis nüüd on tema luuletajakujund mu ettekujutuses ehk liigagi kindel. See kujund on omandanud vahepeal eesti luulepildiski märgatavat jõudu ja monumentaalsust.
Jäi vist ütlemata, et viisik on head, kindlakäelised luuletajad, meeldejäävad kaardid elupäevade virvarris. Mul sündis parem kontakt meesluuletajatega, aga naislugejatega juhtub ehk jälle vastupidi.
"Kaardipakk kaks"
Künnap, Rooste, Sinijärv, Soomets, Viiding 5 aastat hiljem. Näo Kirik, 2006. 113 lehte.
