Põhjala sünge prohvet

Kirjanduse kütus on süütunne, viha ja lein, ütleb Krister Kivile 46aastaselt läbimurde teinud taani-norra kirjanik Kim Leine (58), kelle loomingulised juured ammutavad siiani väetist jäisel ja destruktiivsel Gröönimaal veedetud aastatest.

See oli veebruari südames; nüüd nii kauges minevikus, kui me veel välja minna julgesime ja suhelda tohtisime. Taani saatkond Hirvepargi veerel oli täis valdavalt vanemaid naisi, keda oli meelitanud kohale võimalus kohtuda Kim Leinega. Kirjanikuga, kelle tuntuim raamat „Igaviku fjordi prohvetid“ kulgeb kaugel 18. sajandil ja suures osas ka saarel, kus peaaegu keegi käinud pole. Peale Leine enda muidugi, kes näeb oma väikese hõreda habeme, vasemas kõrvas oleva kuldkõrvarõnga ja trotslikult punaste saapapaeltega välja otsekui väike meretuultest räsitud lind, kes on klammerdunud keset Põhja-Atlandi tuuli küüntega kalju külge. Ent tema pilk on selge ja kõva ning jutt, mida ta räägib, on omandanud merekivikese kuju kümnete või sadade varasemate selliste kohtumiste käigus. Küünal hubiseb hygge’lt, pakutakse kohvi, on vaikne ja õdus. Narratiiv „inimesest, kes kaotab kõik, kuid võidab midagi selle käigus“ on sel hetkel veel ilukirjanduslik.

„Linn lõhnab söe- ja puusuitsu järele, see lõhn meeldib Mortenile, eriti segatuna jääkülma õhuga. Aga see õhk ei ole tervisele kasulik. See ajab teda köhima, terve linn kajab samasugusest köhast. Ta on kaks nädalat palavikuga pikali ja sülitab sängi kõrval seisvasse ämbrisse röga. Trükkali teenijatüdruk toob talle suppi ja kuuma leedrijooki viinaga, vahetab tema läbihigistatud linad ära ja peseb ta riided puhtaks,“ kirjeldab ta epideemiat, mis tabas sajandid tagasi Taani pealinna. Seal, sulgunud piiride taga viibib Leine kõigi eelduste kohaselt praegugi. Kuu aja eest oli ta veel siin, kummardus terase, kaine ja adekvaatsena L’Ermitage’i hotelli restoranis ettepoole. Ta oli valmis vastama küsimustele.

Kas te sõite Gröönimaal ka kiviak’i?

Kirjaniku näol valitseb hetkeks arusaamatus, siiras ja ootamatu otsekui päikesepaiste pilvede vahelt.

Kiviak’i. See on see merelind, mida on hülge sees fermenteeritud...

Oi ei, seda tehakse Põhja-Gröönimaal Thules, mitte seal, kus mina elasin. Thules on kiviak väga tavaline; sel lastakse hülge sees seista kuni mädanemiseni. Küll sõin ma aga fermenteeritud hülgeaju. See maitseb nagu väga vana Belgia juust ning ka lõhnab samamoodi. Mädatoit on väga levinud üle kogu Gröönimaa.

Kui palju Gröönimaal eri piirkondade inimeste vahel vahet tehakse?

Ma pole käinud väga kõrgel põhjas ja ei oska seetõttu öelda sealsete inimeste kohta, kuid läänegröönimaalased erinevad kindlasti idagröönimaalastest.

Läänlased on rohkem reserveeritud, veidike Eesti inimeste kombel. Idaranniku elanikud on palju uudishimulikumad ning avatumad juba esimesel tutvusel. Ning neil on ka kaks erinevat keelt, ida- ja lääne-gröönimaa keel. Ning esineb ka teatavat diskrimineerimist, sest idagröönimaalasi peetakse maakateks (rednecks). Kui nad tulevad Lääne-Gröönimaale, siis tõrjutakse nad päris sageli tagasi oma pisikestesse küladesse pesema põrandaid ja tegema muid sääraseid töid. Mina veetsin esimesed kolm aastat pealinnas Nuukis ja siis enam kui kümme aastat Ida-Gröönimaal ühes väga väikses külas, kus ma töötasin mõnes mõttes maa-arstina.

Teid tulistati Gröönimaal mitu korda. Kuidas see ülepea võimalik on?

See polnud midagi isiklikku. Lihtsalt juhtus aeg-ajalt, et kedagi valdas meeleheide, ta istus maha kaljule küla kohal, võttis püssi ja pudeli viina ning hakkas möödakäijate pihta tulistama. Ma ei näinud kuuli, kuulsin üksnes häält, kui see mu peast mööda lendas. Phiuuuu! Väga ebameeldiv. Selline asi jääb meelde mitmeks päevaks. Siis tuleb kohalik politseinik, kes pole tegelikult vastavat koolitust saanud, ja ütleb tulistajale: „Pane oma püss käest!“ Viib ta kinnipidamiskohta ning järgmisel päeval lastakse tulistaja välja. Ning võib-olla järgmisel kuul tuleb kohtunik, kes arutab mitte kõige tõsisemaid asju, ning süüdlane saab mingit sorti karistuse. Veel üsna hiljuti olid Gröönimaal üksnes avavanglad, nii et näiteks mõrvarid tuli saata karistust kandma Taani.