Poliitiline labajalavalss Eesti Rahva Muuseumiga
Mõne aasta pärast (1909) saja-aastaseks saaval ERMil (Eesti Rahva Muuseumil) pole ikka veel oma maja.
Kümme aastat tagasi otsustas kultuuri- ja haridusministeeriumi ERMi hoone asukohavaliku komisjon ehitada uus maja Tartu kesklinna, Toomemäe veerul asuvasse Liivi, Baeri, Näituse ja Veski tänava kvartalisse.
Korraldati arhitektuurivõistlus. Üle 30 töö seast valiti välja arhitektide Ra Luhse ja Tanel Tuhali ideekavand “Põhja Konn”. Ekspressiivne arhitektuurikavand sobis ERMile igati – nii funktsionaalselt, kunstiliselt kui ka ideoloogiliselt.
Toonane ERMi hoone konkursi võitnud töö “Põhja Konn” on tänaseks palju muutunud. Arhitektid koos muuseumitöötajatega on sellega, eriti logistilise poolega kõvasti vaeva näinud. Nii et vananenud pole see sugugi. Vastupidi – nagu hea vein, seistes ainult hõrgumaks muutunud.
Selgemaks on läinud hoone tsoneering. Madal osa on teadusliku väljapaneku, töökodade, teadurite, administratsiooni ja läbi kahe korruse ulatuva raamatukogu jaoks. Kõrge osa on rahvale. Seal on kohvikud, näitusesaalid, seminaripaigad ja vaateplatvormid.
Kümme aastat tagasi korraldatud võistluse tingimusi oli kolm. Esiteks, tuli säilitada võimalikult palju olemasolevat keskkonda. Teiseks, tuli liita Toomemäe ürgoru pargiala muuseumiga ja kolmandaks, paigutada suur hoonemaht küllalt väiksele pinnale (1 ha).
“Nii suure hoone paigutamine suhteliselt väiksele alale, kusjuures igas küljes tuli säilitada tänavafront, tundus kummalisena. Absurdne, et uhke maja ette tuli jätta puulobudikud. Meile tundus, et tavapärase loogikaga siin hakkama ei saa,” räägib Ra Luhse. Aga kummalisest ülesandest sündis arhitektuurišedööver.
Kogu arhitektuurset kontseptsiooni läbis siis ja ka nüüd idee: “Igal eestlasel on oma mätas, igaüks vaatab elu oma mätta otsast. Sellest ka nimetus “Põhja Konn”.”
Arhitektid mahutasid kogu suure hoone mätta (murukatuse) alla. Tulemuseks on maja nagu maastik, mille kaks korrust on maa all ja kaks maa peal. Maa alla minek ei pidavat olema probleem, sest korrused jäävad nõlva sisse, kus on hea pinnas ja ka kõrval pole väga suuri ehitisi.
“Meil oli mõeldud nii, et hoone murukatus oleks nagu Toomemäe nõlva pikendus. Murumättasse on aga sisse kiilunud õhuline tagurpidi pööratud viiekorruseline laevakujuline hoone, mis sümboliseerib võõrkultuuri mõjutusi. See teebki mätta huvitavaks,” selgitavad arhitektid. Kokku on majas pinda 24 000 m2, püsinäituste jaoks 5000 m2.
Madala hoone Veski tänava poolne külg on kaldsein, et selle ja tänava vahelisele alale jäävate puumajade elanikud ei tunneks ennast suure hoone kõrval halvasti. Hoone paremaks keskkonda sulamiseks on Lõuna-Eesti liivakivist kaldseinale projekteeritud puumajadega samas mahus õhulised klaasist ruumid. Tekib nagu väike linn, mis osaliselt on künka peal ja osaliselt künka sees. Ikka selleks, et kohalike elukeskkond oleks mõnus ja et ei tekiks uue ja vana vastandumist.
Arhitektide eesmärgiks oli säilitada kõik ümbritsevad agulimajad ja ühendada need muuseumiga. (Jutt, et kaks muinsuskaitse all olevat maja jäävad ehitisele ette, on jama.) Nende meelest võiks muuseum puitelamud kunagi ära osta, korda teha ja liita ekspositsiooni hulka. Turistid, eriti Skandinaaviamaadest, on alati väga vaimustuses meil säilinud aguliarhitektuurist.
Murumättaga madalat hoonet on arhitektid lõiganud klaasist šahtidega, mis ulatuvad teise korruse põrandapinnani. Niiviisi loovad nad mätaskatusele treppide ja vaateplatvormidega põneva maastiku, samas toovad hoonesse valgust. Läbi klaasseina on näha maapinna läbilõikekihid. Katusele saab luua välieskpositsiooni ja istutada sinna kasvõi ürgajal kasvatatud vilja. Seda oleks siis võimalik vaadelda nii väljast kui seest.
Madala hoone kahele maa-alusele korrusele olid planeeritud hoidlad. Nüüd, kui Raadi mõisa majandushooned on osaliselt renoveeritud ERMi hoidlateks ja neid tehakse veel juurdegi, pole hoidlaid Toomemäele nii palju vaja. Vaidlus käib selle üle, kas teha maa alla üks korrus hoidlaid ja üks näiteks parklaks või piirdudagi ainult ühe maa-aluse hoidlakorrusega. Paljud näeva probleemi kehvas parkimisvõimaluses.
Murukatusega hoone esimese korruse võtab enda alla teaduslik väljapanek, mida ääristab klaasgalerii. Ümber galerii jookseb läbi kahe korruse avatud klaaskatusega koridor nagu aatriumiriba. Tekib sisetänav, mille ümber asuvad administratsiooni-, personali- ja teadlaste ruumid.
Laevakujuline liimpuitfermidest õhuline hoone on osalt kaetud puitkilpidega, osalt klaasist, mille peal on puitsõrestik. Sisearhitektuuri dominandiks on trepp, kust suubuvad sillad vaateplatvormidele.
Laeva anatoomikumi poolne külg on üleni klaasist, et selle pinnal hakkaks peegelduma naabermaja kujutis. Laeva seest peab olema kogu üks külg vaadeldav. Tagurpidi pööratud põhja alla soovitavad arhitektid eriti atraktiivseid väljapanekuid.
1996. aastal langetati riigikogus otsus kolme suure kultuurigigandi – Eesti Muusikaakadeemia, Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumi ehitamise kohta. Selle järgi pidi ERMi hoone ehitus algama aastal 2002. Kuna kunstimuuseumi ehituse algus nihkus poliitiliste kemplemiste tõttu edasi, nihkus ka ERMi maja ehitus tulevikku. Seni on ERM kannatlikult tegelnud ehituse ettevalmistustöödega – ostnud välja krundil asunud kinnistuid ja töötanud arhitektidega projekti edasiarendamisel. 1997. aastal kinnitati detailplaneering. Selleks kõigeks on kulunud 6,2 miljonit krooni. Nüüd jäi oodata vaid kultuuriministeeriumi stardipauku. Aga jälle hakkasid lõõskama poliitilised tuuled.
Kuna ERMi asukoht pole ainult riigi ja muuseumi otsustada, vaid sõna sekka poetada on ka linnal, siis mullu sügisel kohalike valimiste järel reformikate ja keskerakondlaste vahel sõlmitud koalitsioonileppes Tartu arengukava kohta on kirjas “aitame kaasa Eesti Rahva Muuseumi taastamisele tema ajaloolises asukohas Raadi mõisas”.
Miks nii? Oli ju muuseumi kesklinna rajamine otsustatud, selle nimel aastaid töötatud, selle jaoks miljoneid kulutatud. Miks siis nüüd tuldi välja teise seisukohaga?
Teise leeri toetajaskonda kuulub ka grupp eakaid, tähtsaid Tartu linnakodanikke, kes nostalgiaga meenutavad ERMi aegu Raadi mõisas (1922– 1944) ja kes pöördusid avaliku kirjaga kultuuriministri poole. Ometi ei tuleks muuseum nüüd enam ajaloolisse Raadi mõisahoonesse, sest see ei vasta oma ruumilahenduselt tänapäevase muuseumi vajadustele. Uus hoone tuleks tõenäoliselt Raadi järve lõunakaldal asuva endise sõjaväelennuvälja autobaasi asemele, linnulennult kilomeeter mõisahoonetest. Seal oleks ERMil kasutada 30 hektarit maad, kuhu võiks teha kas või vabaõhumuuseumi.
Kultuuriminister Urmas Paet pole aga kultuuripoliitilist seisukohta langetanud. Ministeerium lubas appi võtta väliseksperdid, kes aitaksid analüüsida muuseumi kontseptsiooni ja eesmärke, ning ministeerium langetaks seejärel otsuse sügiseks.
Muuseumi töötajad ise aga toetavad peaaegu sajaprotsendiliselt kesklinna varianti. Vastu on peamiselt majandusdirektor Ülo Siimets.
Kesklinna poolt ollakse seetõttu, et kultuuriturul käib teatavasti hoogne võitlus külastajate pärast. Inimesed tulevad muuseumisse siis, kui see paikneb heas asukohas, kui hoone ise on hiilgenumber, kui magnetiks on põnevad näitused ning kui lisaks sellele pakutakse ka meelelahutust. Muuseumid peavad tähtsaks just inimese teist külastust, mis tähendab, et see ei pruugi jääda viimaseks.
Toomemäe nõlv jääks kenasti Bermuda kolmnurka, kus oleksid teised turismi tõmbenumbrid – Tartu ülikool, Raekoja plats.
Peale turistide peaks muuseum meelitama ka oma rahvast, eelkõige noori, kelle jaoks tänapäevane muuseum peaks olema magnetiks, kus sõbraga kohtuda, kus einetamas käia, kus meelt lahutada ja kus muuseas külgetõmbavaid väljapanekud vaadata.
“Kui 1994. aastal avasime ERMi näitusemaja, siis tuli rahvast murdu kokku. Nüüd küsib uus põlvkond, milleks meile Eesti kultuur, milleks eesti keel,” räägib ERMi töötaja Vaike Reemann, kes annab üliõpilastele etnograafia loenguid. “Noored ei taha enam labajalavalssi, neile tuleb eesti rahvakultuuri esitada sellisel kujul, et neil oleks huvitav.”
Mäletame ka kevadel gümnaasiumiõpilaste hulgas tehtud küsitlust selle kohta, millises keeles nad annaksid oma lastele haridust. Pahviks lõi tulemus, kus suur osa küsitletutest soovis oma lastele anda ingliskeelset haridust, sest eesti keelel pole perspektiivi.
“Just selliste noortega tuleks töötada, just neile mõeldes oleks vaja kesklinnas nüüdisaegset muuseumi, kus peale näituste oleks ka muud meelelahutust.” Raske uskuda, et alati kiirustav üliõpilane määraks trehvamispaigaks Raadil asuva muuseumi, aga mine sa tea. Igal juhul see, kas uus hoone, mida hakatakse ehitama pärast kunstimuuseumi valmimist, 2006. aasta paiku, saab oma kohaks Raadi mõisa või Toomemäe nõlva, ja kui Raadi mõisa, siis kas tehakse selleks uus arhitektuurikonkurss või kanditakse praegune arhitektuurne idee üle (mis ei tundu eriti tõenäoline), selgub sügisel.
