18.07.2008, 00:00
Põlualune ja põlupealne Tuglas
Veiko Märka vaatas Viinistus, mida elav klassik Andrus Kivirähk surnud klassiku Friedebert Tuglasega teinud on.
“Keiserlik kokk”
Autor Andrus Kivirähk. Lavastaja Ingomar
Vihmar.
Osades Jaak Prints, Raimo Pass, Egon Nuter, Kleer Maibaum,
Gert Raudsep ja Maria Soomets.
MTÜ R.A.A.A.M esietendus Viinistu
Kunstimuuseumi katlamajas 11. juulil.
Kuivõrd Elo Tuglase
päevikud, eriti “Elukiri”, on ühed mu lemmikraamatud,
siis Viinistu tükk mulle teadmisi ei lisanud. Pigem hoopis üllatas
mitme triviaalse võttega. Näiteks ajalehepealkirjade ettelugemine,
mis pidi edasi andma ajastu koloriiti, või jutustaja kuju, kes kandis
ette need tekstiosad, mida dialoogideks liiga vaevarikas arendada.
(Kõige häirivam oli jutustaja impersonaalsus. Oleks ju
võinud talle panna nimeks näiteks Max, sest Laossonit ta
kõige rohkem meenutas.) Lisaks esimese vaatuse sobimatu muusikaline
vahepala. Ja kui jutustaja käskis Tuglast “Põlu alla!”,
misjärel ta peadpidi teki alla pidi pugema, oli see ainult esimesel korral
natuke naljakas. Põhimõtteliselt oli ajastu ametliku
hääle kehastus näidendis aga vajalik. Näiteks tema
üsna üllatav avastus, et androgüün on tegelikult pederast.
Või üldine suhtumine Tuklasse: “Nõukogude kord teeb
härrakese haigeks.”
Silmanähtavalt on tükk
kirjutatud (või traageldatud) üsna lõdva randmega.
Pealiskaudsus tagb siiski vähemalt ühe vooruse: “Keiserlik
kokk” on väga lihtne ja tempokas vaadata. Peamine põhjus,
miks Tuglaste lugu on märksa huvitavam ja kaasatõmbavam
vaatemäng kui näiteks Gustav Naani (kah ju akadeemik) aineline ja
lausa skeletlikult skemaatiline “Sigma Tau-C705”, peitub
eelkõige Elo päeviku eredas, hingelises ja väga palju isikuid
hõlmavas sisus. (Üksnes omaaegsete tähtsamate ajaleheartiklite
refereerimine on tänapäeva seisukohalt hindamatu heategu.) Eriti
koloriitsed tegelased on selles Muia (Veetamm) ning Aadu (Hint). Nii
näidendiski.
Mõlemad olid laval väga elavad,
liikuvad, ühevõrra teatraalsed ja elulised. Paljuütlev on juba
kivirähklikult paljuütlev päevikuväline lisand Aadu ja
Minni suhetest: kõigepealt viskab Minni Aadut kuuma triikrauaga vastu
kätt ja siis triigib käe üle ka.
Maria Soometsa Muia
rokib täiega. Juba tema lohmakates kummikutes on rohkem elu kui Tuglastes
kokku. Kui ta pahandab: “Minu näidendit näidatakse varsti
terves Nõukogude Liidus, aga teie ei müü mulle
sardelle!”, siis on selles ühevõrra nii uljust, lollust kui
lihtsalt üksiku lapsega naise enda eest seismise vajadust. Lisaks
kontekstiks teadmine, et tegelikult ei pääsenud näidend lavale
isegi Eestis. Sama palju head võib öelda mitmepalgelisest Aadust
(Gert Raudsep) – populaarsest ja edukast kirjanikust, kes on eraelus
täiesti saamatu. Tema ilmekaimaks stseeniks oli ehk murdumine pärast
seda, kui Minni ta parteipileti varastab. Selles õnnetuses pole midagi
poliitilist, Aadule on pilet lihtsalt väga kallis asi nagu lapsele
mängukaru.
Tuglaste paar on näidendis küll
epitsentris, kuid seda vaid ruumiliselt. Põhjus ikka algmaterjalis: Elo
kirjutab kõigist teistest üsna värvikalt, endast aga
verevaeselt. Uno Lahe üksainus luuletus, mis lõpeb Elo
sõnadega: “Marss tuppa! Hea meel on Tuklal”, annab temast
palju selgema pildi kui päevik või näidend. Nii on Kleer
Maibaumil teda ka laval raske kujutada.
Ja millega vastas Tuglas
oma põlu alla panemisele nõukogude võimu poolt?
Vaikimisega. Nii vaikib ta näidendiski (Raimo Passi kehastatult).
Kusjuures ei saa öelda, et see oleks uhke ja põlglik
suurvaimu vaikimine, mis kõneleks rohkem kui tuhat sõna. Pigem
tavaline ärahirmutatud haige vanainimese vaikimine.
Eduard
Hubelist (Egon Nuter) päevikus suurt juttu ei ole, näidendis on tal
ometi kaalukas osa.
Erinevalt Friedebertist, kes oli
tõrjutud ja vaikis, ning Muiast, kes oma ammendamatus siiruses ja
lapsemeelsuses püüdis olla igati aktiivne ja lojaalne
nõukogude kirjanik, oli Hubel kaalutlev kohaneja, kes oleks hea meelega
kõik oma varasemad tööd ümber kirjutanud, et ainult
parnassile tagasi saada ja koos Hindiga eripoest sardelle osta. Aga ta ei oska.
Hubel on nõus koguni maa alla minema (et kaevuritest kirjutada). Aga
isegi sinna teda ei lasta. Siiski on ta pealiskaudsem karakter kui Muia ja
Aadu.
“Keiserliku koka” näitlejad on tunduvalt
nooremad kui prototüübid (Tuglased vastavalt 18 ja 19 aastat –
kui lähtuda eeldusest, et tegevus algab 1950. aastal). Ainuüksi see
matemaatika tagab, et laval pole siiski dokumentaaldraama, vaid täiesti
omailmeline kunstiteos, kus ajalooline tõepära on antud üsna
groteskses kõverpeeglis.
Küsimusi tekitas tüki
pealkiri. See ei olnud sisuliselt põhjendatud. Mis sellest, et
“Keiserlik kokk” oli ainus novell, mille Tuglas nõukogude
ajal (1957) kirjutas. Tuglas ise on kommenteerinud, et teda ajendas selleks
Tartu rahu järel Eestisse opteerunute huvitav tüübistik. Nii et
hoopis teine tubakas. Samas ei oska midagi soovitada ka.
“Friedebert” või “Elukiri” oleksid veel
tobedamad, “Põlu all” liiga otseütlev,
“Parteipilet ja sardellid” liiga jämekoomiline.
Võib-olla “Siilid udus”?