Põnevuseta põnevik uue aja katkust
Filmi alguskaadrid on truud klišeele hämaras keldrikambris võrgumängus paugutavast higisest sorakil juustega miinus kaks koma viis prillidega nohikmängusõltlasest Juryst (Max Ovaska). See kõik ei loo just parimat fooni ootuseks, et järgnev lugu võiks olla millegi poolest unikaalne ja avaks keerulise sõltuvushaiguse kujunemise juures tahke, mis seni on jäänud ühiskonnas tähelepanuta.
Vihjatakse põgusalt, et isa on pere juurest ära läinud ja elab Berliinis, aga ema, kes stressi maandamiseks jahil käib, armastab poissi tingimusteta. Juryl on tüdruksõber, kes tahab pausi pidada. Koolis nigela füüsisega mängurit otseselt ei kiusata, aga ega teda ülemäära ei fännata ka. Kas eelnev on tema mänguarmastuse tagajärg või põhjus, jääb ebaselgeks.
Kotwica esitab loo sellest, kuidas inimene võib end võrgumaailma nii ära kaotada, et ei tee enam tõelisel ja ebatõelisel vahet, nii mitmetimõistetavalt, et vaatajal on tõlgendamiseks vähemalt kolm võimalust. Realistlikul tasandil võib jälgida lugu, kus võrgusõber Niki (Julius Lavonen) meelitab Jury mängu, kus esmalt kentsakaid, aga samm-sammult üha ohtlikumaid ülesandeid tuleb lahendada päriselus. Et Jury kiiremini järgmisele levelile pääseks ja mängu kooli või jahile minemise tõttu katkestama ei peaks, tõmbab Niki kapuutsi silmini, paneb miinusprillid ette ja petab ära isegi Jury tüdruksõbra ja ema.
Vaatamata grimmikunstniku Tiina Leesiku tublile tööle on see vahetus siiski usutavusest kaugel, sestap pakun välja veel kaks tõlgendust. Filmi võib intellektuaalsel tasandil näha kui moodsa aja Fausti-lugu, kus vanakuri (Niki) meelitab eskapistliku Fausti (Jury) nürist reaalsusest palju põnevamasse mängumaailma, kus panused käivad elu ja surma peale.
Kolmas viis oleks vaadata filmi kui omalaadse haigusloo anatoomiat. Nimelt märkab Jury ühel päeval peeglisse vaadates, nagu oleks keegi justkui tema enda sihikule võtnud. Nägemus ehmatab teda nii, et sünnib otsus mängimisega pisut vahet pidada, kuid on juba liiga hilja. Jury isiksus on kahestunud. Talle on tekkinud tige teisik, kes lööb üle ta tüdruku ja plaanib kooli õhku lasta. Paraku ei vii ka kolmas tõlgendus rahuldava järelduseni, sest filmi lõpus näevad nii tüdruksõber kui ema, et Jury ja Niki ei ole teps mitte ühe ja sama poisi peas olevad tegelased. Neetud! Ja koostööfilmi eestipoolne produtsent Ivo Felt veel kinnitas “Ringvaates”, et tegemist on äärmiselt vaatajasõbraliku filmiga.
Põneviku puhul on põnevuse puudumine muidugi andestamatu. (Et Kotwica žanri valdab, tõestas ta oma eelmises filmis “Must jää”.) Karakteris, dialoogis ja montaažis puuduvat pinget püütakse muusikaga kompenseerida, aga see trummeldav orkestreering, mis kohe-kohe nurga taga luuravast ohust teavitab, ammendab ennast õige pea, kui saab selgeks, et pole seal nurga taga kedagi.
Ja Rotikuningas ise? Hallil ajal seostati seda kummalist nähtust, kus rotid üksteisega sabapidi kokku jäid, katku-ettekuulutustega. Arvutimängud kui uue aja katk?
