Pool aastat kunstikommuuni
Saja-aastane kaunis kahekorruseline kivimaja rannalähedases agulis ei reeda väliselt, eriti tänava poolt lähenedes, millegagi oma asukaid. Alles puust tuulekoja klaasveranda aknal olev käsitsikirjutatud tekst teatab, et siin asub galerii. Ja ongi, üks kuradi külm (varakevad alles) nelja akna ning kõrge laega avar ruum, kuhu viib läbi peldiku ja improviseeritud köögi kulgev tee. Sanitaarsed tingimused jätavad pehmelt öeldes kõvasti soovida, kuid hea kunsti tunneb räämas ruumis kahtlemata ära.
Selle galerii nimi on CNOPT ja kunstniku nimi Remo Randver. Mõne kuu eest seikles ta nongratakatega Tšiilis ning otsis kontakte sealsete skvotteritega. Kuna kohalikud inglise keelt ei mõiganud, joonistas Randver oma küsimused piltidena üles. Neid piktograafilisi joonistusi, kõnekaks detailiks kohalikku koloriiti sümboliseeriv kokaleht, reedeni galeriis muu seas eksponeeritakse.
Kuid ma ei tahtnud kirjutada mitte niivõrd Randverist. Ma kirjutan sellest, et Tallinnas tegutseb juba mõned kuud galerii, mis pakub alternatiivi ametlikule kunstielule, kuid mille hääl avalikus ruumis on siiani olnud vaikne. Trükimeedia ei ole galeriile tähelepanu pööranud, nende PR on olnud olematu ja info toimuvatest üritustest netipõhine ja sõpruskondne (lõviosas EKA tudengid).
Tegemist on uuelaadse nähtusega Eesti kunstielus. Vana-Kalamaja tänava galerii CNOPT organiseerumisideoloogias löövad, vähemalt praegusel hetkel, selgelt läbi omaaegse lääne kontrakultuuri tegutsemismotiivid, sealhulgas justkui tühjade majade hõivamispoliitika. Kui aga CNOPTi nimetaksin ainult galeriiks, eksiksin. Ennekõike määratleb CNOPTis tegutsev ja elav seltskond ennast kommuunina, ning kommuuni idee lükkas ka CNOPTi asutamist läinud aasta septembris tagant. Näitustega alustati oktoobris ja galeristiks on (Randveri sõnul "vist on") üks teine kunstnik – Ville-Karel Viirelaid.
Aga kõik algas nii, et netti pandi kuulutus, et otsitakse ateljeepinda viiele inimesele. Vastas Liisa Pakosta, kes pakkus talle kuuluvas pooltühjana seisvas majas esimese korruse ruume. Ja vist ühte korterit teisel korrusel ka. Leping tehti Randveri nimele ja talvel peab maksma vaid kommunaalkulud. Üüri ei mingit. Enne olid neis ruumides pesitsenud mingid eluheidikud, gaasikütte torud lasksid lõhki külmuda, märgib Randver, soe pontšolaadne ürp seljas. Mari Sobolev teab rääkida, et kui remonti tehti, tuli "talgute käigus välja sada mädanend miilitsavormi". Keegi venelane elab siiani teisel korrusel ega taha välja kolida. Kommuunis pesitseb viis-kuus noort kunstnikku, pooled neist kunstiakadeemia tudengid, mõnelgi Non Grata sotsiaalse aktivismi kursus Pärnus läbitud.
"Oleme kommuun," rõhutab Randver korduvalt ja niimoodi iseloomustavad CNOPT-lasi ka Sobolev ja Sorge. "Me elame ja töötame samades ruumides. Meie eesmärgiks on teha ja samas ka kohe näidata oma loomingut." Kuidas ühise supipotiga on? "Alguses oli ühist potti rohkem, nüüd vähem," tuleb vastus pärast väikest järelemõtlemist. Näitusi on juba toimunud mitu (vt www.hot.ee/cnopt) ning veel on korraldatud luuleõhtuid, pidusid ja kohtumisi. Turvaline kant, ütleb Randver. Ainult ükskord varastatud postkast ära.
CNOPT toimib vitaalse boheemlasliku ning usaldusliku kontakttsoonina, iseregulatiivsete põhimõtetega mõõdukalt anarhistliku ambient’ina, pidades omal vaiksel moel kunstipoliitilist dialoogi etableerunud kunstimaailmaga. Ainult paarsada meetrit eemal tegutseb esinduslik ArtDepoo … Aga millal siis veel esitada küsimusi kunstniku sotsiaalsest seisundist, väärtushinnangutest ja elu võimalikkusest ebatüüpilises kasvukeskkonnas kui mitte kahekümneaastaselt? Ultrakodanlike ideaalidega Eestis tähendab CNOPT igal juhul loovat vastumõtlemist.
