“Miljoni dollari tüdruk”

Režissöör Clint Eastwood.

USA, 2004.

Coca-Cola Plazas alates 18. 02.

On kunstnikke, kes terve oma karjääri jooksul üritavad realiseerida ning täiustada üht ja sedasama kinnismõtet. Mõnes mõttes kuulub ka Clint Eastwood samasuguste inimeste kategooriasse, sest hoolimata tema filmograafia näilisest mitmekesisusest on tema karakterid nii mõneski aspektis sarnased. Eastwoodi erinevaid nägusid võib väga laias laastus kirjeldada kui nonkonformiste, kelle kindlad tõekspidamised on neid viinud konflikti muutuva ümbritseva eluga - olgu siis tegemist vesternikangelaste, Dirty Harry või kellegi teisega, on tema tegelastele alati olnud pea võimatu selgitada, et ka kompromissidega on võimalik sihile jõuda. Selles mõttes on Eastwood alati esindanud vana head, vankumatut Ameerikat, kus igal inimesel on õigus kanda relva ja probleeme lahendab tihti pseudokristlik omakohtumoraal. Seda kõike nii heas kui halvas mõttes.

Nende karakterite kaugeks sugulaseks on ka filmi “Miljoni dollari tüdruk” peategelane, vananev poksitreener Frankie Dunn (Clint Eastwood), kes on edukalt õppinud maailma oma reeglite järgi ignoreerima, kuid kelle elu lööb sassi algaja naispoksija Maggie Fitzgeraldi (Hilary Swank) saabumine tema rahulikku spordisaali. Pearollidele sekundeerib Morgan Freeman ekspoksija Eddie Scrap-Iron’i rollis, kes on kord vahekohtunik Frankie ja Maggie vahel, siis jälle jutustaja, kes vahendab ekraanil toimuva tagamaid publikule. Kõigi kolme osatäitmised kuuluvad kindlasti nende karjääri parimate hulka.

“Miljoni dollari tüdrukus” on Eastwood täielikult haaratud talle omase lavastamisstiili poolt, mille märksõnadeks võiks ehk olla džässkohviku suitsune ja napp koloriit, voolav kaamerakasutus ning mõõdukas tempo. Film võtab rahulikult aja maha, et oma lugu rääkida ning laseb nautida loo jutustamise seisukohalt tähtsusetuid pisiasju nagu hoovidesse tagurdavad autod ja tänaval kõndivad inimesed. Alles siis on võimalik mõista, kui häirivalt mõjub kaasaegsele tarbekinematograafiale omane “efektiive ressursikasutus”, kus igal lausutud fraasil ja tegevuselt peab olema süžee seisukohalt mingi mõte. Elus on ju hoopis teisiti ning siin filmis samuti.

Näitlejate jaoks on tegemist ülimalt nõudliku filmiga. Seda ennekõike seetõttu, et Eastwoodi filmide tegelasi on alati iseloomustanud teatud allasurutus – siin ei ole võimalik teha suuri dramaatilisi žeste ega pööraseid näoilmeid, vaid kogu ränk emotsioonide skaala tuleb edasi anda läbi ülinappide vahendite. Just see sisemine pinge on tema filmide, ka “Miljoni dollari tüdruku” üheks peamiseks iseloomustavaks jooneks. Film on oma tagasihoidlikult miljöölt kohati lausa kammerlik ning meenutab mõnd teatritükki kolmele – iga osaline peab endast andma maksimaalse panuse. Põhilised osatäitmised on nii tugevad, et enamus kõrvalisi karaktereid tunduvad ausalt öelda tihtipeale isegi liigsed (debiilikust amatöörpoksija ja libe promootor? Milleks?)

Kui kaasaja kinos on Ameerika filmidel kombeks selgitada kõike ning Aasia omadel mitte midagi, siis “Miljoni dollari tüdruk” jääb kuskile sinna vahepeale – osasid sündmusi vaevutakse puudutama, kuid teiste interpreteerimine on vaataja enda asi.

Filmi sündmustik hakkab lahti rulluma hetkest, kui Frankie võtab viimase pealekäimisel vastu otsuse noort Maggiet’ siiski treenima hakata. Teatud mõttes kirjeldab see nõusse jäämine sümboolset kogu Clint Eastwoodi teist tulemist (ehk lavastajana särama löömist 90ndatel aastatel). Sarnaselt oma legendaarse filmi “Unforgiven” peategelasele Bill Munny’le oleks ka Eastwood nüüd justkui aru saanud, et elus prevaleerivad hallid, mitte mustad ja valged toonid. Nii Munny kui Eastwoodi minevik on täis vääramatu õigusemõistmise käigus maha lastud inimeste laipu (ühel otseselt ja teisel piltlikult) ning nüüd, kõrgemas eas, tekib mõlemal soov ja oskus otsida komplitseeritumat tõde. “Miljoni dollari tüdruku” Frankie Dunn teeb otsuse, mis muudab tema elu täielikult, kuid kas paremuse või halvemuse (või mõlema) poole, see jääb igaühe enda otsustada. Nagu pooltoonide puhul ikka, on tihti võimatu mõista, mis värvidest need kokku on segatud.

Igatahes tekitab Frank Dunni elujanu minus kui vaatajas lootuse, et ka Clint Eastwood ei ole oma kinnisidee viimistlemisega veel päris lõpule jõudnud.