Põrgupõhja Uusberg-Vanapagan
Emajõe Suveteatri lavaversioon Tammsaare viimasest pikemast teosest on omamoodi nähtus vähemalt kolmest seisukohast. Esiteks leiti suurepärane ja sümboolne mängupaik Tartu toomkiriku müüride vahel. Lavastaja on leidlikult kasutanud paiga sakraalsust, eri tasandil asuvaid mänguvõimalusi ning ka väljapääsu, mille tagant võib aimata põrgu väravat kusagil Kassitoome sügavaimas põhjas. Ja muidugi annab võimsa allteksti asjaolu, et tegu on just kiriku varemetega, mitte kirikuga.
Teiseks: ilmselt eesti kõige filosoofilisema ja sofistlikuma koega romaanile on leitud mitu lisatõlgendusvõimalust. Eelkõige selle kahtluse alla seadmine, kui kindel ja kompromissitu Jürka soov õndsaks saada ikka oli. Võibolla tuli ta tõesti salaja (punaselt) Venemaalt ega mäleta pähelöömise tõttu midagi. Põrgu või Venemaa,õndsaks või vabaks saamine – mis neil vahet?
Ootamatuid rõhuasetusi on palju ja nii mõjub lavastus töövihikuna romaani kui õpiku juurde. Aitab kinnistada olulist ning pakub uusi seoseid.
Kolmandaks erineb Vanapagana (Uku Uusberg, pildil vasakul) õndsakssaamissoovi väline vorm kõvasti telefilmis nähtud Lembit Eelmäe omast. Kui viimane karjus ja väänles õndsuseteel nagu rott herilasepesas, siis Uusberg meenutab pigem kehva, kuid sihikindlat saunikut, kes oma hernepeenardele tükki maad juurde ihkab. Tema korduv fraas ”küllap vist” kõlab näidendi esimeses kolmandikus muretult ja süüdimatult, teises kergendunult nagu pääsetee leidmine, kolmandas resigneerunult, aga mitte traagiliselt (tahtsin ju head, aga välja tuli nagu alati). “Käin kirikus ja õpin laulma!” lubab ta tüki alguses ja erinevalt õndsakssaamisest ei kahtle vaataja selle positiivse programmi täitmises.
Miks tegu on siiski ainult töövihikuga õpiku juurde, mitte omaette kultuurinähtusega, sellel on mitu põhjust. Kõigepealt väike maht. Mitu romaani liini, näiteks Jürka laste ja Kirikuõpetaja (Hannes Kaljujärv, pildil paremal), eriti aga Lisette (Merle Palmiste) oma on edasi antud markeeritult. Teiseks kitsas lava ja vaese aja lavakujundus, kuigi kännustiku muutumine haritud peenardeks on iseenesest võimas sümbol. Aga eesti suveteatritraditsioon nõuab lavale kappavaid hobuseid ja sõitvaid autosid. Või vähemalt hunnituid maastikuvaateid lava ümbrusele.
Kolmandaks on loosse alles jäänud liiga vähe möllavaid kirgi ja selle võrra rohkem vaikset valu. Lõpplahendus on liigagi pehmekene. Asi see siis olnuks kirik põlema panna, nii et publik kabuhirmus laiali jooksnuks.
Nii nagu lavastaja mõtestatud ja intelligentne tegevus äratavad sümpaatiat ka näitlejatööd. Rahumeelne ja introvertne Vanapagan nõuab teisenenud Kaval-Antsu ning selle nahas saab Raivo E. Tamm hästi hakkama. Tegu pole jultunud demagoogi ja halastamatu ekspluataatoriga, pigem muretu riukamehega, kes arvab, et milleks ise pingutada kui teiste nahal liugu lastes kergemini läbi saab. Tema repliik Jürka kohta ”kuldaväärt mees” kõlab positiivse õhinaga, mitte põrmugi üleolevalt või irooniliselt. Üks tahab ratsa rikkaks, teine õndsaks saada, kokkuvõttes paras paar.
Sandra Uusberg Üksküla mäletan ammustest aegadest kui suurepärast vanaeitede kehastajat. Ka Juula osas ei jää ta millegagi alla kas või Ita Everile. Seevastu kaks kõrvalosatäitjat,Merilin Kibrits (Maie) ja Martin Mill (Kusta) suutsid napist enda näitamise ajast hoolimata oma hoo ja kirega mõistusenäidendisse teretulnud emotsionaalset vaheldust tuua.
Lavastaja Andres Dvinjaninov, osades Uku Uusberg, Raivo E. Tamm, Sandra Üksküla Uusberg, Merle Palmiste, Hannes Kaljujärv jt. Järgmised etendused järgmisel suvel Emajõe Suveteatris.
