Hot Kommunist

Ma olen siiralt pettunud, kui see plaat ei pääse järgmistel Eesti Muusikaauhindade valimistel vähemalt mõnda lühinimekirja. Sest üle hulga aja on välja ilmunud rockartist, kellel on päriselt ka midagi öelda. Ning kelle muusika pakub kõvasti rohkem väljakutset kui keskmiste nutikate taaskasutajate kokkulõigatud muusikaviktoriinid, rääkimata ühe telesaate broilerite ja supikukkede tegemistest. Kuid sääraste heade eesti asjade märkamata-märkimata jäämine on meil nii tavaline, et pane või amet maha ja koli metsa elama.

Mingis mõttes täidab JMKE kunagise bassimehe Lembit Krulli bänd tühimiku, mis haigutab meie muusikas alates JMKE viimasest, kuraditosina aasta eest ilmunud kauamängivast “Ainult planeet”. See pole lihtne kolmeduurisatiir, mida viljeleb Kurjam, vaid märksa kangem kraam.

Hot Kommunisti lauluridade vahelt vaatavad vastu kõik need neetud “punaprofessorid” oma tänapäevase sinikollase sotsrealismi kaanonitest hälbivatest tulemustest tulvil uuringutega meie ühiskonna sidususe ning jätkusuutlikkuse kohta. Kuid ma kardan, et need üksteist pala jäävad, nagu Mari-Liis Lille mõne aasta tagune kõnegi, lihtsalt järjekordseks kanaari­linnu sonimiseks gaasidest tulvil kaevanduses.

Seda sellepärast, et Hot Kommunisti muusika on kõike muud kui raadiosõbralik. Post-punk-funk-avangard-jazz-noise-rock, nurgeline ja hakitud ning esmapilgul ehk suvalise lõhkumisena mõjuv, kuid tegelikult korralikult läbi komponeeritud ning piisavalt iseseisev, et mitte olla “JMKE Lights”, vaid samaväärne autorilooming. Kõigi nüansside ja nurgataguste avastamine nõuab mitmekordset kuulamist. Kuid kui helide ja sõnade kooskõla juba tööle hakkab, siis on raske ketast mängijast eemaldada. Kokkuvõttes on see plaat kinnitus, et eesti punk elab ega pole kaotanud oma võimet asju märgata ja neid tabavalt kommenteerida.