Räpane, tolmus oma esitise värvi kaotanud ja tühjana tunduv koolihoone. Sellega liitub kollane tuim vanem maja, mille lukus aed ja läbipaistmatud rulood uudishimulikule jalakäijale midagi ei paljasta. Neile lisandub veel kõrge kast, mida esmapilgul peaaegu et ei märkagi. Iga päev kaitsepolitsei käsutuses olevast kompleksist mööda kõndides näed vaid karpi saladustele, ruumidele, mida ei ole olemas – kus tehtavat ei saa väljas pealt kuulata ega moeka tehnikaga läbi seinte puurida. Ometi on see, kuidas tänapäeva avatud maailm, meedia ja paranoia on pannud otsustajaid käituma, pehmelt öeldes hämmastav. Vaba liikuvuse, kaasamise ja õue kutsuva kujunduse asemel eelistatakse tõkestamist ja kontrolli. Nii on ka Rahvusraamatukogu – mis oma vägevuses ja roosaknaga ehitult on justkui pühamu tarkusele – vastas olev KAPO peahoonega piirnev tänavanurk paksult täis rammusaid metallposte. Targemad inimesed on öelnud, et see kuritegevuse ennetamine keskkonna disainimisega (crime prevention through environmental design) on eurostandardi CEN/TR 14383-8 „Kaitstes ehitisi ja kohti sõidukitega tehtavate kriminaalsete rünnakute eest“ küündimatult ülepingutatud rakendamine.

« Avalehele 0 Kommentaari