Primo Levi “Kas see on inimene. Hingetõmbeaeg.”
Keegi ei või uhkustada sellega, et saab sakslastest aru, kirjutab Primo Levi, itaalia juut, üks neist vähestest, kes pääses Auschwitzist eluga.
Mis vägi see ikkagi oli, mis tegi ühest Euroopa kultuurrahvast tapamasinavärgi käivitaja? “Paljud inimesed või rahvad võivad vaistlikult tunda, et iga võõras on vaenlane. Enamasti elab see veendumus hingesügavuses otsekui avastamata põletik; ta ilmutab ennast ainult juhuslikult ja ettearvamatult ega ole aluseks filosoofilisele süsteemile. Kui aga see juhtub, kui sõnastamata eelarvamus saab loogiliselt esitatud kaalukaks väiteks, siis on selle ahela lõpus koonduslaager,” vastab Levi.
Ennekõike on see aastatel 1945–1947 kirja pandud raamat otsekohene ja halastamatu reportaaž ellujäämisest surmalaagris. Mida kaugemale minevikku jääb Teine Maailmasõda, seda mugavam on hea toitumusega tüüpidel soojas toas istuda ja leiutada teooriaid, mille kohaselt natside koonduslaagreid polnudki olemas. Sellised sellid võiks vahelduse mõttes natuke põhjatuule käes tühja kõhuga liipreid tassida, vast siis puhub pea klaariks.
Kui “Kas see on inimene” pole just kerge lugemine, siis “Hingetõmbeaega” on võrreldud koguni Švejkiga. See lugu räägib autori seiklustest Poolas ja Venemaal sõja viimastel ja rahu esimestel kuudel. Muidugi pole tegemist mingi naljaraamatuga, aga mis teha, noore torinolase kokkupuuted nõukogude kõikehõlmava bardakiga mõjuvad absurdsena küll.
