---

Kõigepealt räägin lõpu ära muidugi: Psychoterrori uus album on jube hea.

Siis selle asja ka, et Psychoterror on oma olemasolu sees olnud täis pimedat viha, kuid tänavune “Parmakarma” tundub mulle ääretult südamlik plaat. Mis sellest, et ta hirmutab mind rohkem kui nende kunagised read: “Esteet kusipea / moraali lugeja / kiirelt teed karjääri / olid koolis pugeja”. Ma võiks jätkata lõpuni peast lugedes!

Niisiis kõigepealt vanadest asjadest.

Kui Eesti sai vabaks, hakkasid juhtivad humoristid ja satiirikud virisema, et enam pole miskit püha alles, mille üle nalja heita. Et ühine vaenlane on kadunud. Et pole enam mingit mõistukõnet n-ö ridade vahele pista. Et nende leib on läinud.

Ja umbes tolsamal ajal kasvasin kokku Psycho­terrori (esialgu küll Anonüümse AK) lugudega, mis, arvatavasti tolle aja töökohaga seoses, meenutas bändi, mille koosseisu kuuluvad lagunemise piiril kaubarong, veatu traadilõikamise masin, flegmaatiline elektritõstuk ning (solistina) katkise lõikepeaga hüsteeriline treipink. Ja kuigi mulle meeldib logisev ja ebatäiuslik popmuusika, on tegelikult alles nüüd, selle albumiga see mu vaimupilt Psychoterrorist hakanud virutama vastu pead ja tegutsema pea sisemuses umbes nii, nagu ammu tahtsin. Sest siin on lisaks muule ülalpool mainitule ka laitmatult töötav freestyle-freespink nimega Mozgi kitarr.

Ja see sätib asjad paika. Kohati tundub, et Psycho­terror on siin plaadil nagu üks suur, mõõdukal kiirusel kihutav sõjamasin, mis aeglustab oma teel vaid mõned korrad – et mõni taganev endasugune kitsal teel mööda lasta.

Ma olen õnnelik, et see album ilmus.

Ja mul on kahju, et mainisin vahepeal vana kooli humoriste, sest see lugu siin on pigem inimestest, kes elavad olevikus. Inimestest, kes pole kaotanud usku.

Ja ma olen õnnelik, et Freddy laulab: “Ja naistele ma valetan / ja mehi ma ei salli / ja oma *ürast / pole miski mulle kallim”.

Isegi siis olen õnnelik, kui “Kuniks elul on antud veel olla” keskel kohtuvad J.M.K.E., diskobiit, Iron Maideni dubleeritud kitarririfid ning lause “ja mul on kõrvuni suu”.

Aga eriti olen õnnelik siis, kui hetk hiljem kärgatab rockabilly “Vaba päev”. Ja siis see põhilugu siin albumil, “Sa teed nii” – kus ma kuulen jälle seda meeleheite piiril töötavat tehast sealt noorusaegadest.

Psychoterror võib küll endiselt jääda korraks ennast liigselt imetlema, võib olla vihane ja mõtlematult kuri, aga ta ei peta ilmaski. Mida iganes nad armastavad, see plaat peaks sellest rääkima. 9