Punapead ja puust põdra­sarved Võru teatrilaval

Muu hulgas Võru noortest narkokulleritest Ekspressi krimiartiklites inspiratsiooni saanud näitemängu lavastaja;Leino Rei ja autori Mart Aasa taotlusi selgitab Veiko Märka.

Näidend räägib tänapäeva Eesti elust, see on ühest küljest täiesti realistlik, külapoe-mentaliteeti kajastav. Teisest küljest leidub siin puhast fantaasiat ja absurdi – iseäranis põdrasarvede ja punapäiste naiste ainetel. Tüki autor Mart Aas ei varja oma armastust Daniil Harmsi vastu: “Ta kasutab oma jubedat huumorit kaitsevahendina. Nendes tingimustes, kus ta elas, sai sellise jampsimisega kuidagi elus püsida.”

Tutvustuses rõhutatakse näidendi tegevustiku sarnasust Võrumaa oludega, kus noori mehi on tabanud hullus kusagil välismaal kerget raha teenida. On otse tsiteeritud Janar Filippovi artiklit “Võru narkodiilerid vallutavad maailma” (EE 4.9.2007). Päris sarnased selle peategelased Marko (Tarmo Tagamets) ja Henn (Agu Trolla) nendega ei ole – kas või seetõttu, et näidend on varem kirjutatud. Soomes põhjapõdrasarvede puhastajana alustades (vahepeal terendab ka põdrakärbestele vestide õmblemine) lähevad nad isegi rikkaks ja avavad oma firma. Õnne ei too see sellegipoolest.

Rei: “Sisuliselt on see lugu mis ­tahes Eesti maanurgas virelevatest inimestest, kes üritavad sealt välja tulla. Ekspressi lugu oli kinnituseks, et teema on tõesti elav ja aktuaalne.”

Ise on lavastaja pärit Rapla lähedalt, niisiis on keskkond suhteliselt tuttav. (Sealsamas külateatris tegi ta kuueaastasena ka esimese rolli, mängides väga menukalt omavanust poissi, kes oma õele ligitikkuva meesterahva minema peletab.)

Välismaale mineku põhjuste spekter on väga lai. Rei: “Ehitajatest kalkuni­kitkujateni. See on hirmutav. Mis asi neid minema kihutab, miks nad paigal ei püsi? Kui palju on üldse neid, kes sealt sisemiselt tervena tagasi tulevad?

Mul on endalgi tuttavaid, kellest ma eriti aru ei saa. Miks läheb meesterahvas välismaale lapsehoidjaks või vanurite hooldajaks? Mida ta sellest ametist otsib?”

Millega see vaene inimene siis peaks oma rahahimu asendama?

Rei: “Meie tükis juhtub sageli, et inimesed räägivad igapäevastest asjadest ja väldivad suuri. Ei suuda armsale inimesele otse oma armastust avaldada. Kui raha ongi ainus inimese identiteedi allikas ja tal endal sellega probleeme pole, siis on kõik okei. Aga kui ta sellega hakkama ei saa ning tasakaalu ei saavuta, on asi kurvem. Meie tegelased saavad ju välismaal jalad alla, aga identiteedipuudus viib nad selleni, et sellest ei piisa. Raha ei taga sisemist rahu. Aga mis siis tagab? Seda ei leitagi üles.”

Vabakutseline näitleja, praegune tartlane Rei (35) on seni lavastanud ühe täiskasvanute näidendi – “Jäine mõrv” Vanemuises, mis läheb ikka täissaalidele. (“Algajale lavastajale soovitatakse alustada kriminulliga, sest selles žanris on struktuurid ja sündmused nii täpselt paigas, et eksimisruum puudub.”) Hetkel on ta Eesti pikim näitleja. “Praegu liigun langevas kõveras, enne olin 199, nüüd 198 cm pikk. Margo Mitti alias Mikiga ansamblist Minu Isa Oli Ausus Ise panin seljad ükskord kokku. Tema oli pool senti pikem, aga praegu ta ei ole vist tegevnäitleja.”

Ehk kõige tuttavam Rei rollidest on ETV seriaalis “Ohtlik lend” – Västriku endise abikaasa Katrini uus elukaaslane Marek – edasipüüdlik, naise sõna kuulav ideaalmees, kes Västrikult kogu aeg mõnitada saab. Rei: “Seda oli väga lõõgastav mängida. Aga erilist tähtsust ma Mareki rollile ei omista.”

Ise peab ta ennast eelkõige näitlejaks. “Lavastama hakkasin sellepärast, et näitlejana edastan ü ;he tegelase mõtet, nii on aga võimalik avaramaid retki ette võtta. Selge see amet mul veel pole.”

“Ohtlikus lennus” oli Rei üsna kiilas, kuid mitte režissööri nõudel. Hoopis Emajõe Teatri suvelavastuse “Jumalaema kiriku kellamees” lavastaja Andres Dvinjaninov (kes muuseas meie jutuajamise sekka Leinot silmapaistvalt arukaks inimeseks nimetab) arvas, et nullsoenguga isa Frollo on mõjuvam.

Rei ja Aas on kursusekaaslased juba Eesti Humanitaarinstituudi päevist, kus nad 1997. aastal teatri õppetooli lõpetasid. Mõlemad alustasid iseseisvat tööd Theatrumis ja Leino jõudis juba seal Mardi kirjutatud tükkides mängida. Näidendis “Räägime asjast” on Mart ka muusikaline kujundaja (koos Tõnis Leemetsaga).

Võru Teatriateljees on Rei varem mänginud “Castrozzas” võõrast kurja ohvitseri. Siis sai ta trupi põhiosaga tuttavaks. “See oli ikka tõeliselt elitaarne kunst. Märtsist augustini tegime proove ja ainult viis korda mängisime. Suvel kutsus kooliaegne tuttav Taago Tubin mind ise midagi tegema ja mulle tundus sobivaim “Räägime asjast”, sest olin selle tegemisel ise genereerija olnud. Sotsiaalset näidendit peabki vist protsessina tegema, et ta inimesi kõnetaks.”

Mart Aas: “Kõige rohkem olen Leinoga vaielnud detailide ja nüansside üle. Näidendis on hästi palju juttu esemetest ja me vaidleme, kui suurt rõhku saab neile panna, nii et inimsuhete liin täitsa ära ei kaoks. Olulises oleme olnud ühte meelt. Leino oli üsna algusest saati selle teksti kirjutamise juures. Alguses oli mul ju vaid üks stseen.”

Rei leiab, et kui kusagil Eesti teatris toimib Stanislavski eetika, siis on see just Võrus. “Seal on nii kummaline atmo­sfäär. Teatrikoolis pannakse näitle­jaile põhilised mõisted paika, aga suures teatris need devalveeruvad ja unustatakse. Ega seal midagi valesti tehta, aga inimesed on lihtsalt killustatumad. Võru Teatriateljees on eetiline külg tugev. Inimesed teevad teatrit enamikus kutsetöö kõrvalt, võltsimatult ja südamega. Keskendumine ühel asjale on sajaprotsendiline.”

* “Räägime asjast” esietendub 4. ­märtsil, tükki saab hiljem näha ka ­Tallinnas, Tartus ja Viljandis.

Mart Aas: “Hämmastav, kui palju ­eestlased asjadest räägivad”

“Minu näidendi pealkiri on kahemõtteline. Kas me räägime asjast kui esemest või me räägime mingisugusest olulisest asjast. See annab võtme nii tüki tegemiseks kui arusaamiseks. Inimesed räägivad selles väga palju esemetest ja väga harva olulistest asjadest inimelus. Millest on nad tehtud, mis värvi, kuidas saadud, kui odavalt. Hämmastav, kui vähe me julgeme rääkida olulisest.

Näidendi idee sai alguse ühest telesaatest, kus olid eestlased Tiibetis. Neile näidati üht püha eset – meie mõistes ikooni. Nad ­uurisid seda pikalt ja sügavalt ning hakkasid siis arutama, kuidas ja millest see tehtud on. Mis lakk, mis puit, on see peitsitud ja nii edasi. Milleks see asi on, neid ei huvitanud.

Kui inglased kokku saavad, siis nad räägivad ilmast. Aga kui eestlased kokku saavad, räägivad nad asjadest. Üks ütleb, et tal käis torumees, teine küsib, mitmeliitrine boiler teil on. Ma ei tea vastust, miks see nii on ja miks isegi meie keel on muutunud nii esemeliseks. Miks me oleme nii asjalikud? Võib-olla tuleb see nõukogude ajast, kus asju ei olnud – ja nüüd on neid hästi palju.

Üks asi, millele ma selle a s j a tegemisel tulin, oli see, et hästi paljud hoiakud on tulnud meediast. Eesti inimene, eriti vanainimene, on väga siiras, võtab öeldut üks ühele ja võtab omaks kõik, kui ta on näiteks ajakirjast lugenud, mis on hea ja normaalne. Kui üldse sellest asjadesse kapseldumise olukorrast väljapääsu näha, siis minu jaoks olekski see kõiki pakutud hoiakuid mitte nii tõsiselt võtta.

Kuidas saab füüsilisest isikust ettevõtjast “metafüüsiline”, nagu Markoga juhtub? Ta tuleb maalt linna, üritab hakkama saada, aga ei saa ja kaotab lõppkokkuvõttes täiesti kontrolli selle üle, mida teeb.

Mul on ka endal tuttavaid, kes välismaal mõttetuid töid teevad – inimesed, kellel on väga hea haridus, värvivad planku ja löövad naelu seina. Marko on paljude konkreetsete inimeste koondportree. Usun, et selliseid inimesi on väga palju – ma ei mõtle mitte ainult välismaale, vaid ka näiteks maalt Tallinna minejaid.