Purgis!
Eesti iseseisvusaja halvimat filmi oleks olnud lihtsam valida, arvas nii mõnigi, kellele Areeni palve just parimate valimiseks saatsin. "Täna öösel me ei maga", "Kõrini", "Kuldrannake" jne, kui lähiminevikust kohe markantsemaid "ämbreid" nimetada. Aga katsugem täna pisut vähem iriseda.
Ükskõik mis seltskonnas läheb eesti filmi teemaks tulles lahti tõeline mürgel. Esimene kivi lendab alati 1997. aastal eesti filmile raha jagamiseks loodud Eesti filmi sihtasutuse ja tema nn ekspertide kapsaaeda. "Tehke seda saasta oma, aga mitte maksumaksja raha eest!" virutab eestlane sõjakalt. Ei saa salata, aja jooksul on häbiväärselt nõrkade filmide pärast olnud ka põhjust kära tõsta. Kuna Eesti süsteemis saab raha produtsent ja loogiliselt ka vastutab produtsent, tuleks esimene kivi visata hoopis tema pihta. Kris Taska "Täna öösel me ei maga" saigi ses mõttes adekvaatselt peksa, kuigi vaatajaid kogunes kinodesse hulgi, sest igaüks tahtis oma silmaga näha, kui halb saab üks film olla. Samal ajal ei saa kergendada ka EFSi süüd, sest nende esmaseks ülesandeks on hinnata, kas kolmik - stsenaarium, režissöör ja tootjafirma - hakkab tööle või mitte. Ka selle kohta on pretsedent lähiminevikust võtta - nimelt "Rehepapp", Rainer Sarnet ja Rudolf Konimois Film ehk siis kooslus, mis hävis enne, kui film võttesse läks.
1992 alustati Arvo Iho juhendusel Tallinna Pedagoogikaülikoolis lõpuks filmiõpet. Siinset filmimaastikku kujundasid seni Moskva kooliga mehed-naised. Kursusetäis noori (Jaak Kilmi, Marko Raat, Rainer Sarnet, Andres Maimik jt) on tänaseks juba endale nime teinud. Rein Marani käe all lisandus operaatoreid, koolitati helirežissööre, dokumentaliste.
Kuniks Jüri Sillart võttis kümme aastat hiljem taas ühe mängufilmirežissööride kursuse (Tanel Toom, Rasmus Merivoo, Kaupo Kruusiauk, Priit Pääsuke jpt), ja teisegi veel kohe kaks aastat hiljem. Praeguseks on haridusmaastikul toimunud ümberkorralduste käigus sündinud Tallinna Ülikool ja selle all Balti filmi- ja meediakool, kus ingliskeelne magistriõpe, ja bakalaureuses püüeldakse Skandinaavia mudeli poole - korraga võetakse vastu operaatorid, režissöörid, monteerijad, helirežissöörid, produtsendid jt, et juba kooli ajal formeeruksid algrakukesed, mille pealt hiljem saaks professionaalselt edasi töötada, olgu eesmärgiks siis mängufilm, dokumentaal või anima.
Ma kuulen siit ja sealt, et eesti filmi tuleb armastada, tingimusteta armastada, ja mitte olla tema suhtes nii kriitiline, ja mitte võrrelda teda maailmafilmiga. Jama. Me ei ela vaakumis. Loomulikult peab olema filme nagu "Nimed marmortahvlil", või dokumentaalid nagu "Vali kord!", need on eestlastele endile vajalikud. Aga toon ka teistsuguse näite.
Pimedate Ööde Filmifestivalil on eesti filmide võistlusprogramm, seda hindavad inimesed, kelle jaoks meie ajalugu on võõras ja kättesaamatu. Aga ometi heidetakse ette hoopis seda, et eesti filmil pole oma nägu - Rene Vilbre "Röövlirahnu Martin" võiks olla Rootsi, Poola, Saksa, kas või Vene film, sama ka Peeter Urbla "Stiilipeoga". See on mõtlemise koht. Kuidas jääda endaks.
Lootus jä&aum l;b, et kunagi linastub eesti film, mida vaadates ei pea korrakski piinlikkusest pilku põranda külge naelutama, pastakast imetud dialoogi peale kõverasse tõmbuma, saja aasta tagustesse tummfilmidesse sobivate karakternäitlejate ärritava ülemängimise pärast õlgu kehitama jne. Tulgu see siis järgneva 15 või 50 aasta pärast. Miskipärast kipun ma hoopis arvama, et eesti mängufilmi kasina maine päästab hoopis autodidakt, iseõppija, tuhandeid filme vaadanud ja sellesse maailma armunud inimene, kes ei tiri lavalt ära ka eesti näitlejat, vaid riskib ja kutsub oma debüüdi peaossa hoopis sõbra, naabripoisi või külahullu. Veiko Õunpuu "Tühirand" oli ses vallas esimene samm, pealegi veel erakapitali najal valmis tehtud. Jääme järgmist ootama.
Võitja on Sulev Keeduse "Georgica". Film, mida peetakse paljuski ühe ajastu lõpu ja teise alguse verstapostiks. "Georgica" jäi 1998. aastal Rotterdami festivalil kohe silma ning nõnda algas tema auhindadega palistet teekond mööda ilma. "Georgicas" on nähtud vene autorifilmide mõjude kvintessentsi eesti filmis, ning ta ei karda võrdlust Andrei Tarkovski töödega. Peeter Torop kirjutas aasta pärast esilinastust Teater. Muusika. Kino maikuu numbris: "Vergiliuse "Georgica" pidi aitama takistada Rooma langemist, Sulev Keeduse "Georgica" tõlkis selle apokalüptiliseks nägemuseks sakraalsest seotusest maaga, omast ja võõrast, missioonist ja messiast. --- Vergilius orienteerus maaharijale, Keedus õpetab austama maad kui sakraalset pinnast, mida saab austada ka siis, kui maaharimise õigust ei ole. Austada esivanemate mälestust, juuri, kultuuri, mis sellest võrsunud. Seega orienteerub ta tänapäeva inimesele ja püüab teda harida kunstiga, tuletada meelde, et kultuur on see, mida kultiveeritakse."
Kümne parima hulka jõudis ka eesti "masendavaimaks" filmiks tituleeritud Keeduse "Somnambuul". Sulev Keedus juhendab filmikoolis kursust, ning annab tulevastale režissööridele loodetavasti edasi seda omanäolist ja analüüsivat keelt, mis on tema enda filmide kvaliteedimärgiks.
Aga tabelit vaadates paistab eriti hästi välja Priit Pärn, peagi 60 aasta juubelit tähistav eesti animakoolkonna juht. Siia hääletati tema enda kinoajaloo suurt narratiivi dekonstureeriv "1895" ja õpilastega (Kaspar Jancis, Priit Tender, Ülo Pikkov) koos valminud "Frank ja Wendy" ning Pärnast valminud portreedokumentaal "Mees animatsoonist", mis Hardi Volmeri poolt kokku pandud parimas pärnograafia traditsioonis.
Ehk ei panda mulle pahaks, kui võrdlen Pärna Tallinna-Helsingi koolkonda suisa Juri Lotmani ja Tartu semiootikutega, Eesti maailmakaardile kandmise mõttes. Joonisfilmi kõrval on ka nukufilm (Riho Unt, Mati Kütt, Hardi Volmer, Mait Laas jpt) see eesti visiitkaart, mis ei vaja mitmemiljonilist promokampaaniat, vaid räägib enda eest ise.
Kümme iseseisvusaja parimat filmi:
1. Sulev Keedus
"Georgica"*
(1998)
2.-5. Hardi Volmer
"Minu Leninid"
(1997)
Hardi Volmer
"Mees animatsoonist"
(2005)
Veiko Õunpuu
"Tühirand"
(2005)
Priit Pärn
"1895"
(1995)
6.-10. Mark Soosaar
"Isa, poeg ja püha toorum"
(1997)
Elmo Nüganen
"Nimed marmortahvlil"
(2002)
Sulev Keedus
"Somnambuul"
(2003)
Priit Tender, Ülo Pikkov, Priit Pärn, Kaspar Jancis
"Frank ja Wendy"
(2003)
Andres Maimik, Jaak Kilmi
"Isamaa ilu"
(2001)
*("Georgica" võitis ühe häälega 2. kuni 5. kohta võrdsete häältega jagama jäänute ees. Ühevõrra said hääli ka filmid kohtadel 6. kuni 10.)
**(Oma hääle andsid Eesti filmiajakirjanike ühingu liikmed Karlo Funk, Jaak Kilmi, Kristiina Davidjants, Jaak Lõhmus, Margit Tõnson, Mart Rummo, Boris Tuch, Tõnu Karjatse, Aare Ermel)
Ligikaudu 950 viimase 15 aasta jooksul valminud
audiovisuaalteosest jõudis vastajate isiklikesse paremusjärjestustesse vaid 48 mängu-, anima- ja dokfilmi.
Coming soon:
Tänavu uue juhtkonna ja ekspertidega jätkav EFS on andnud rohelise tule Elmo Nüganeni "Meeletule", mis jõuab varsti kinno, Peeter Simmi tõsielul põhinevale ajaloofilmile "Georg", mille võtted juba käivad, Rainer Sarneti noortefilmile, mille peaosalisi veel otsitakse, ning ka Andres Maimiku ja Rain Tolgi road-movie'le Jan Uuspõlluga peaosas, mis samuti varsti purgis. Lähitulevikus käivitub ka Hardi Volmeri käe all Ain Mäeotsa samanimelisel lavastusel põhinev "Taarka", loodetavasti ei tehta takistusi ka Jaak Kilmile, kes Ilmar Raagi auhinnatud stsenaariumi Prantsusmaal filmima soovib hakata. Kohe-kohe jõuab kinodesse Eesti kõigi aegade kalleim filmiprojekt, Janno Põldma ja Heiki Ernitsa täispikk animatsioon "Leiutajateküla Lotte". Päris kobe, kas pole?
