Kui te eesti tantsuteatris tahate näha head naistantsija etendust, vaadake Renate Keerdi või Katrin Essensoni projekte. Nemad kaks on mu sügava veendumuse kohaselt meie tantsuteatri kõige loovamad “nõrgema sugupoole” soleerijad. Vähemalt siiani, septembrini 2005. Nende lavastustes on kirge, valu, ebatüüpilist ilu ja assotsiatiivsete kujundite puistamise kõrval ka mingi kindel sõnum. Oma asja ajavad nad muidugi ka (kuidas siis muidu), ning Katrin Essensonil on selleks seksuaalsus.

Essensoni uus soolokava “Manusega mõtted” on käesoleva tantsuaasta kõige omapärasemaid, huvitavamaid, otsingulisemaid ja sõnumilt ka aktuaalsemaid tantsuetendusi. Kuigi esietendus 14. septembril kannatas kohati rabeduse all, oli selge, et “Manusega mõtted” on eesti uuemas tantsus etapiline teos, mõtestades tantsu-performance’i keeles varasemast radikaalsemalt naiseks olemist, sealjuures vähemlikust aspektist. Essenson, kelle eelmisteski etendustes on põimunud tants, pantomiim, kabaree, häälitsused, kõne, laulmine, ei konstrueerinud naise kujundit ainult sotsiaalsetest ja heteroseksuaalsetest stereotüüpidest (nagu üldiselt kombeks), vaid andis mõista, et jutt käib ka naisõiguslikust aspektist ja lesbilisest armastusest. Mehe taandab Essenson laval elutusse nukurolli, kuusepuuks. Muidugi on kujundiloogikast lähtuvalt ka muid tõlgendusvõimalusi, näiteks, et Essenson parodeerib niiviisi hoopis elusuurusi kumminukke armastavaid mehi…

Tegeldes oma sõnul “naudingu fenomeniga etenduse kontekstis”, tõlgendab Essenson (füüsilist) naudingut isikliku kogemuse pinnalt õigupoolest kättesaamatu igatsusena, justkui romantilist Sinilindu, keda käsipõsakil aknal oodatakse. Ent Sinilind ei tule, tuleb hoopis spliin, nukrus, üksindus ja trots ühiskondlike normatiivide vastu. Ideoloogiliselt kangastub Essensoni selja taga feministliku autobiograafilise performance’i mõjuvõimas ja olemuselt deklaratiivne traditsioon, eriti ameerika variandis.  

Essensoni tantsustiil on lihtne ja ratsionaalne ning mõneski mõttes mehelik, rolli vorm visuaalselt komissarlik. Ta mõjub laval nagu Edith Piaf, väike naine rangelõikelises kostüümis. Käriseva hääle asemel on “Manusega mõtetes” nurgeline, poisitarlik liikumisskeem. On tunda, et Essensoni koreograafia põhineb läbielamisel, ainult niimoodi suudab ta usutavalt edasi anda neid emotsionaalselt valulisi pro­t-sesse, mis “Manusega mõtteid” inspireerivad.

Kaunid armastuslaulud moodustavad etendusele fooni, mis süvendab lavastuse kahetähenduslikkust. Kuulake Sinatra või Coheni laulu ja vaadake Essensoni ilmet. Nauding on valus, ütleb see.

Katrin Essensoni “Manusega mõtted”

Esietendus 14. septembril Kanuti Gildi saalis, järgmised 2., 3. ja 4. oktoobril.