“Hinge sosistused”
Tõlkinud
Uku Masing.
Ilmamaa, 2008. 128 lk.
“Hinge
sosistused” on seninägematult intiimne teos. See Uku Masingu
tõlgitud ja käsitsi kirjutatud, aupakliku ja samas
mõnevõrra humoorika järelsõnaga varustatud raamat,
mille originaali on köitnud Uku Masingu sydamelemmik, kaunis naine Eha
Tuulemaa, kiituseks kirikisandale Evald Saele, kuulub igal juhul rariteetide
hulka ja mõjub sellena ka paljundatud kujul.
Uku Masingu
Tagore-tõlked – “Gitandžali” ja “Aednik”,
mis seitsmekümnendatel ilmusid Loomingu Raamatukogus, mõjutasid
allakirjutanu maailmapilti olulisel määral. Tagantjärgi tundub,
et mitte üksi tekst, vaid just Masingu ja Tagore kokkukõla
mõjus nii võimsalt – ja vaatamata “Hinge
sosistuste” tõlke ilmselgetele vajakajäämistele
rõõmustab see läbi saksakeelse tõlke ümber
pandud raamat ikkagi.
Nii kirjutab autor ise: Aga see tõlge
ei ole päriselt hää, sest väega palju inimesi vaatas
päält ja segas, kui Uku Masing, Jumal olgu armuline kõikide
maailma inimeste ja temagi vastu, seda kirjutas värisemakippuva käega
ja pimedate ilmadega Kolmekuningast paastukuu üheksateistkümnenda
päevani meie Issanda aastal 1947.
Juba Uku Masingu laitmatus
ja lummavas käekirjas kirjutatud tekst on väärtus iseeneses,
tema mõnevõrra küsitavad tõlkeleiud ja -lahendused,
nagu Olma, et olen ilmatamatu, tõestab olm, et o l e n, kõlavad
krüptiliste ja edasimõtlemist ärgitavatena. Küllap
tahavad taasmeenutamist ka igavesed tõed.
Armastuses
ärgata ei tähenda ärgata kauniduse maailmas, vaid sangarliku
pyydmise maailmas, kus elu saab igavesuse surma läbi ja rõõm
kannatuse kaudu väärtuse.
Hiljaaegu esietendus Jaan
Toominga ja Anne Türnpu lavastuses ja lavakunstikateedrit peatselt
lõpetava lennu ettekandes Tagore sümbolistlik näidend
“Pimeda toa kuningas”, tema “Postimaja” lavastas
paarkümmend aastat tagasi hoopis teises võtmes Juhan Viiding.
Tundub, et Tagore sõnum kõlab eesti keeles läbi aja
küll punktiirselt, pulseerivalt, kuid ometi kustumatult – otsekui
majaka vilkuv tuli.
On inimese kohuseks oma hoiaku läbi hoida
alal inimkonna väärikust – mitte yksnes iseenese pärast,
vaid ka seepärast, et ta on vastutav teiste eest. Inimene, kes
vähendab end, ei kisu alla ainult enda väärtust, vaid kogu
inimkonna oma. Inimene tunneb ju enda suureks, kui ta näeb suuri inimesi,
ja mida ehtsam on säärane suuruse pilt, seda kergem on meile olla
suur.
