“Hinge sosistused”

Tõlkinud Uku Masing.

Ilmamaa, 2008. 128 lk.


“Hinge sosistused” on seninägematult intiimne teos. See Uku Masingu tõlgitud ja käsitsi kirjutatud, aupakliku ja samas mõnevõrra humoorika järelsõnaga varustatud raamat, mille originaali on köitnud Uku Masingu sydamelemmik, kaunis naine Eha Tuulemaa, kiituseks kirikisandale Evald Saele, kuulub igal juhul rariteetide hulka ja mõjub sellena ka paljundatud kujul.


Uku Masingu Tagore-tõlked – “Gitandžali” ja “Aednik”, mis seitsmekümnendatel ilmusid Loomingu Raamatukogus, mõjutasid allakirjutanu maailmapilti olulisel määral. Tagantjärgi tundub, et mitte üksi tekst, vaid just Masingu ja Tagore kokkukõla mõjus nii võimsalt – ja vaatamata “Hinge sosistuste” tõlke ilmselgetele vajakajäämistele rõõmustab see läbi saksakeelse tõlke ümber pandud raamat ikkagi.


Nii kirjutab autor ise: Aga see tõlge ei ole päriselt hää, sest väega palju inimesi vaatas päält ja segas, kui Uku Masing, Jumal olgu armuline kõikide maailma inimeste ja temagi vastu, seda kirjutas värisemakippuva käega ja pimedate ilmadega Kolmekuningast paastukuu üheksateistkümnenda päevani meie Issanda aastal 1947.


Juba Uku Masingu laitmatus ja lummavas käekirjas kirjutatud tekst on väärtus iseeneses, tema mõnevõrra küsitavad tõlkeleiud ja -lahendused, nagu Olma, et olen ilmatamatu, tõestab olm, et o l e n, kõlavad krüptiliste ja edasimõtlemist ärgitavatena. Küllap tahavad taasmeenutamist ka igavesed tõed.


Armastuses ärgata ei tähenda ärgata kauniduse maailmas, vaid sangarliku pyydmise maailmas, kus elu saab igavesuse surma läbi ja rõõm kannatuse kaudu väärtuse.


Hiljaaegu esietendus Jaan Toominga ja Anne Türnpu lavastuses ja lavakunstikateedrit peatselt lõpetava lennu ettekandes Tagore sümbolistlik näidend “Pimeda toa kuningas”, tema “Postimaja” lavastas paarkümmend aastat tagasi hoopis teises võtmes Juhan Viiding. Tundub, et ­Tagore sõnum kõlab eesti keeles läbi aja küll punktiirselt, pulseerivalt, kuid ometi kustumatult – otsekui majaka vilkuv tuli.


On inimese kohuseks oma hoiaku läbi hoida alal inimkonna väärikust – mitte yksnes iseenese pärast, vaid ka seepärast, et ta on vastutav teiste eest. Inimene, kes vähendab end, ei kisu alla ainult enda väärtust, vaid kogu inimkonna oma. Inimene tunneb ju enda suureks, kui ta näeb suuri inimesi, ja mida ehtsam on säärane suuruse pilt, seda kergem on meile olla suur.