Suurem osa minu lapsepõlve suvedest möödus koos sõpradega ratastel mööda Rahumäe tänavaid sõites. Kui Heidi Toome (lugu ilmus 20. juuli Areenis – toim) eelistas end Männiku asemel identifitseerida Nõmme elanikuna, siis mul oli kombeks just rõhutada, et elan Rahumäel. Nõmme oli pigem see keskus, kus on turg ja mille lähedal elas mu vanaema ning kuhu oli autoga ikkagi umbes seitsmeminutiline teekond (arvutada ümber lapse ajaarvamisse). Ei mäleta, et oleksime mõnd narkomaani näinud, ja isegi poodide juures ei olnud kindlat „konsiiliumi“. Küll aga olid meil omad „kollid“, keda juba eemalt nähes hakkasid peas jooksma skeemid, millist trajektoori pidi liikudes oleks võimalik neid vältida. Seda põhjustas kombinatsioon hirmust, müütidest ja teadmatusest.

Koll 1: Suured Poisid

Üldiselt oli meie liiklemisperimeeter võrdlemisi väike. Vaid mõnikord harva sai ette võetud sõite eksootilisematesse kohtadesse nagu „koolist edasi“ Hiiu poole jäävatele tänavatele või teisele poole Vabaduse puiesteed.

« Avalehele 2 Kommentaari