Rahva tahe

Mõne aasta tagune debatt surmanuhtlusest möödus keskmisest eestlasest jälgi jätmata, nagu nüüd selgub. Rahvas tahab endiselt – ja seda võib igaüks meist kasvõi poes või bussis kontrollida – kaabakate oksapoomist. Kummalisel kombel on seda taibanud vaid üks partei. Rahvaliidu saadikukandidaat, majandusprofessor Janno Reiljan (loonud parteile uskumatult põneva majandusprogrammi, mis miljardilaenude abil päästab Eesti põllumajanduse ja ehk ka pensionärid; ning muudab praeguste noorte pensioniea aastakümnete pärast omakorda huvitavaks) ütleb oma valimisreklaamis: “Taastame mõrtsukatele ja terroristidele surmanuhtluse.”

Vahva, mis? Ja rahva tahe ju tõesti?

Olgu peale, võibolla õnnestub seda ideed isegi euroliidus tõestada, kasvõi muude järeleandmiste hinnaga. Meie euroläbirääkijad on ju üht-teist erandite väljakauplemisel saavutanud.

Tegelikult võiks tõeliselt rahvapärane partei rahvapäraste ideede esitamisel veel julgem olla. Kuhu jääb ihunuhtlus? Rattale tõmbamine? Vargal käe maharaiumine? Pedofiilide ja homode kastreerimine? Vee- ja tuleproov kuritöös kahtlustatava kallal, kui operatiivtöö ja juurdlus tulemusi ei anna? Mesipuuvarga (nüüdses olukorras pigem metsavarga) soolikatpidi puutüve külge naelutamine?

Tegelikult pole mul Rahvaliidu vastu midagi, nad armastavad kultuuri. Nii suurt eesti kirjaniku portreed, kui Maimu Bergist mitmel pool Tallinnas ripub, pole näiteks Tammsaarest kunagi tehtud…