Rainer Jancis “All”

Romantilis-misantroopiline kangelane žanrite virr-varris.

Rainer Jancis

“All”

(Versus Trade)

“Life is just a pain in the ass / But pain in the ass can be good” ütleb Rainer Jancis ühes oma loos plaadi lõpupoole. Tolle plaadi endaga on pisut teistmoodi – ta on paras pain in the ass, ei saa salata – kuid kuigivõrd good ta kokkuvõttes ei ole. Ta ei ole ka eriti dramaatiline, eriti kommunikatiivne. Ta on demonstratiivne, seda küll, mõnetmoodi etteheitva varjundiga. Kõik need kuraditosin halvasti lauldud lugu seisavad ja põrnitsevad, tulvil tõrksat naeruväärset väärikust, ning tunduvad sedaaegu justkui oma maailmavalust purjus olevat. Ma arvan, et kogu Jancise romantilis-misantroopiline hoiak pole tingimata võlts. Aga ma arvan ka, et halb luule on lihtsalt halb ka siis, kui ta verega kirja on pandud. Ja mis muusikasse puutub, siis...

“Love Is Crazy” tuhm groove pole otseselt halb, lihtsalt ühemõõtmeline. “Pussyjuice” tutvustab meile minakangelase erekteerunud peenist miskipärast Talking Headsi ja Televisioni võtmes, kuid hüüab “I want to fuck” seepeale üsna staatilise hard rock‘i saatel. “Ruby’s Song” on sentimentaalne ja filmilik ning Narva sümfoonikute saatepartiidest saaks üsna õdusa “Psycho” vaimus õuduka-soundtrack‘i, kuid lugu ennast ma sealt seest paraku üles ei leidnud. Need demo-eskiise meenutavad ülesvõtted on – andke andeks – vaata et plaadi kõrghetked, sest edaspidi läheb üldjuhul hullemaks. Kuni näiteks “Pommimäng” on juba päris piinlik.

3