Umbes kakskümmend aastat tagasi tabas ära üks Viljandi lähedalt pärit Sakalamaa mees, äkki isegi mulk, et tuleb teha kummardus kolemele vene vägilasele. Nii saabusidki Muromets, Nikititš ja Popovitš Viljandisse meie elu uueks looma. Vähesed mäletavad seda saabumist, aga toonase loiu maalikunsti taustal oli see vägev. Sel ajal oli noortenäitustel kombeks rohkem hillitsetud kokamäelikkus või üledisainitud installatsionism. Rajangu tuli “metsast?”, nägi ja tegi enesele kohe nime. Mõnigi tema toonane pilt on kahjuks jäänudki eesti kultuurivaramute haardeulatusest välja. Ometigi oli selles Rajangu ülekuhjatud sümbolismis kõigile arusaadavat ja kõikehõlmavat.

Pika aja järel tuli tema Playboy maja “Vaal” galeriis. Ning enamus vaatajaid oli sillas, ehkki ei saanud päris täpselt aru. Põlev viisnurk oli veel hilisematelgi näitustel kui sümbol nõukogude aja igavestest tuledest ja tundmatu sõduri haudadest kasutusel, aga ei leidnd väärikat tähelepanu isegi NATO kontekstis, kui keegi veel mäletab Rajangu mullust näitust Tallinna Kunstihoone galeriis.

Kunstniku (Rajangu) viha muudkui paisus ning ta otsustas näidata oma suhtumist ümbritsevasse väga otseste kujunditega. Tartu Kunstimuuuseum pakkus selleks ka võimaluse. Olen ammu oodanud, et kunstnikud tegeleks lisaks abstraktsionismile ja koloriidiprobleemidele millegi sotsiaalsega. Alati olen kahelnud, kas kunstnikud saavad sellest aru, et see ei pea olema ilmtingimata otseütlevas võtmes. Delacroix' "Vabadus viib rahva barrikaadidele" on küll tore innustaja, ent ainult revolutsioonilis-romantilises olukorras.

Nüüd on Rajangu hari olnud ilmselt väga punane, et ta on välja puhastanud näiliselt neli kaubamärki - “Coca-Cola”,  “Mercedes”, nafta ja “Gazprom”. Neist viimane ehk liiga otseütlev ja võimalikelt Venemaa saatkonnatöötajailt proteste nuruv. Ometi on viide üsna peen, kuna “Gazpromni” kirjadega voodit kepib ju üks nüüd juba euroliidu mees, mitte pelgalt see baltlane.

 Tegemist on siis nelja kaheinimesevoodiga, mille madratsiteks on neli eelnimetatud kaubamärki. Mõned üksikud portreedega padjad nendel on pigem kõrvaliseks aksessuaariks. Nende taustaks näidatakse iga voodi juures videot alasti nais- ja meessoost kehadest samas voodis püherdamas. Siin pole lihtsalt kaamerat käima unustatud nagu tavaliselt videokunstis tehakse. Video on maalikunstnik Rajangule vaid üks tehnikavõtteid. Ei ole mingit pornograafiat, vaid veidi erootikat, ometigi on sõnum ja pilt vägev. Sinna taha kostuv helitaust võiks olla veelgi võimsam, aga Tartu Kunstimuuseumi pisiruumikeste vastupanu seda kahjuks ei võimalda.

Miks siis seekord Rajangu nii otse ütleb, et see karastusjoogi-, auto- või kütusefirma... . Asi on lihtsalt tüdimuses. Kaua jõuab üks kunstnik rääkida teda ärritavast ühiskonnast kaudselt tõlgendatavate märkide keeles. Nüüd teeb ta seda otse. Mitte et ta sõidaks elektrimootoriga “General Motorsil” ja jooks ainult “Limonaadi”. Seal oleks ilmselt võinud olla ükskõik missugune tuntud kaubamärk ning analoogilist jada oleks võimalik jätkata teab kui kaua. Küsimus on relvitu kunstniku vastandumises oma painajatele.

Midagi sarnast võis tunda Michelangelo oma Vatikani tellimusi täites. Mõnigi paavst nagu Julius II Firenzet rünnates või Leo X oma kõlvatute kommetega võis olla puudutanud seda, mille kohta kunstnik tahtis otse öelda, aga ei saanud. Talle jäi vaid võimalus vastandada kristlikku dogmaatikat paljale inimkehale kui puhtale rikkumata loodusele. Kõik, mis inimesel ja kunstnikul veel oma jõuetuses jäänud on, aga mida temalt võtta ei saa.

Nii mängib Rajangugi sellele puhtale kontrastile. Aga see on ilus ja võimas.

Raul Rajangu näitus "Bedroom's Show"

Tartu Kunstimuuseumis, kestab kuni 2. oktoobrini.